/nginx/o/2021/03/05/13664708t1h0970.jpg)
/nginx/o/2022/10/25/14920750t1he7c6.jpg)
- Meedias domineerivad Fermi Energia ja selle investorite sõnumid
- Faktid on hirmsad ja debatt on ohtlik
- Kas tegelik otsus on juba tehtud?
Tasapisi on hakanud valmima Fermi Energia rahast sõltumatud tuumaenergia analüüsid, millega on paraku kursis vaid käputäis inimesi, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser.
Möödunud nädala alguses valmis riikliku tuumaenergia töögrupi kauaoodatud vaheraport. Dokumendi esmastes kajastustes paistis, et piisava poliitilise huvi korral oleks võimalik lahendada kõik täna teadaolevad probleemid. Näiteks tõendamata reaktoritehnoloogia ja leidmata sobilik asukoht, ning seda juba aastaks 2035.
Veidi varem avaldas keskkonnaühendus Eesti Roheline Liikumine omalt poolt analüüsi väikeste moodultuumajaamade sobilikkusest kohalikus kontekstis. Riigiasutuste ja ülikoolide uuringutele tuginedes järeldati, et tuumajaam pole valdkonna ekspertide arvates Eestile tegelikult soovitatav. Nädalal lõpuks oli ka poliitikute esmane optimism valdavalt raugenud, viidates põhjalike analüüside ja avaliku arutelu vajadusele. Taolistele vastakatele sõnumitele on mõned selgitused.
Hoolimata juba aastaid kestvast tuumadebatist puudub keskkonnaministeeriumil jätkuvalt kommunikatsioonistrateegia sel teema kaasa rääkimiseks. Meedias domineerivad valdavalt eraettevõtte Fermi Energia ja selle osanike või investorite sõnumid. Samas on tasapisi hakanud valmima Fermi rahast sõltumatud analüüsid, mille tulemustega on paraku kursis vaid käputäis energeetikasektori arenguid aktiivselt jälgivaid inimesi.
Eesti Roheline Liikumine koostas raporti «Väike moodultuumajaam Eestis: soovitatav või mitte?» eesmärgiga olukorda tasakaalustada. Raport refereerib olemasolevaid erapooletuid uuringuid ja riiklikke dokumente, lisamata omapoolseid tõlgendusi. Samas pole mingi saladus, et aegluse, kalliduse, riski ning jäätmete tõttu on Rohelise Liikumise katusorganisatsioon Eesti Keskkonnaühenduste Koda juba pikalt seisukohal, et III+ põlvkonna väikese tuumareaktori rajamine tekitaks kohalikke keskkonnaprobleeme vaid juurde.
Kaks mõtet
Hoolimata juba aastaid kestvast tuumadebatist puudub keskkonnaministeeriumil jätkuvalt kommunikatsioonistrateegia sel teema kaasa rääkimiseks.
Riiklikust vahearuandest võib üllatuslikult lugeda, et debatt kui selline on analüüsi kohaselt kogu protsessi üks suurimaid ohte.
Dokumendi põhifookuses on hiljutine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi uuring «Üleminek kliimaneutraalsele elektritootmisele Eestis». Uuring mudeldab seitset tehnoloogiastsenaariumit, et «pakkuda Eesti ametnikele selgelt arusaadavaid kulusid ja tulusid, mis on seotud erinevate valikutega». Kaks teekaarti sisaldavad muuhulgas väikeseid moodulreaktoreid ja langevad kategooriatesse «põhimõtteliselt võimalik» (üks 300-megavatine (MW) reaktor) ning «mittesoovitatav» (1000 MW koguvõimsusega tuumajaam).
Tulemust «mittesoovitatav» on põhjendatud väitega, et on «liiga riskantne panustada taolistele tehnoloogiatele, et saavutada dekarboniseerimise eesmärke» ning «ajalooliselt on tuumaenergia projekte iseloomustanud oodatust kõrgemad kulutused, korduvad kulude kasvamised projekti käigus ning viivitused». Stsenaarium «põhimõtteliselt võimalik» on aga jällegi teravas kontrastis Fermi Energia äriplaaniga, mis näeb ette oluliselt suurema (kuni 1200 MW) tuumavõimekuse tekitamist ja kiiremini (2031., mitte 2050. aastal). Fermi on riiklikule uuringule ka heldelt ametlikku tagasisidet andnud, nimetades rahvusvahelisi erapooletuid energeetikaeksperte otsesõnu harimatuteks.
Keskkonnaministeeriumi vaheraport on Eesti Rohelise Liikumise ülevaatest palju pikem ja põhjalikum, kuid seegi «ei sisalda veel terviklikku ülevaadet kõigist tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalikest aspektidest ning kajastab neid vaid osaliselt». Oluliselt lõdvem on ka kasutatud allikate valik – Fermi Energia poolt ette antud andmete põhjal ja nende poolt rahastatud uuringutele viitab tekst korduvalt ja kriitikavabalt. Raport mainib ka Ukraina sõda, kuid mitte kordagi kontekstis, et tuumajaamade ründamine on saanud seal uueks problemaatiliseks sõjapidamise taktikaks. Ära on toodud on ka artiklis varem mainitud tuleviku elektritootmise uuring, kuid üsna üldsõnaliselt: «Uuringu kohaselt on kliimaneutraalne elektritootmine Eestis saavutatav nii taastuvenergia ja salvestuse, tuumaenergia kui ka süsiniku sidumise ja salvestamise stsenaariumites ning ka nende kombinatsioonis.» Puuduvad analüüsis välja selgitatud märkimisväärsed kulud ja riskid, mis on seotud tuumaenergia teekaartidega ja mida oleks tuumaenergia vaheraportis loogiline kajastada.
Lisaks tuumajaama tehnoloogia ja asukoha valikule on oluline ka tuumajäätmete küsimus. Vaheraport soovib selle mure jätta järgmistele põlvedele: «Rahvusvaheliste standardite kohaselt on kasutatud tuumkütust võimalik tuumajaama juurde kuuluvas vaheladustuspaigas hoida tuumaelektrijaama eluea lõpuni (40–80 aastat). Seetõttu planeeringu koostamisel lõppladustuspaika ei planeerita. Seda tehakse vajaduse tekkimisel.»
Lisaks tuumajaama tehnoloogia ja asukoha valikule on oluline ka tuumajäätmete küsimus. Vaheraport soovib selle mure jätta järgmistele põlvedele.
«Vaheladustuspaik» tähendab lihtsalt öeldes hoonet või basseini enamasti tuumajaama territooriumil, kuhu jäätmed ajutiselt aastakümneteks jahtuma jäetakse. Sügaval maapõues paikneva lõpliku ladestuspaiga planeerimine võib eesrindliku Soome näitel võtta ligi 40 aastat, ning ka see rajatis pole tänaseks veel kasutusluba saanud. Selliseid ladestuspaiku ei eksisteeri ka mujal maailmas ning tegemist ei ole lihtsa probleemiga, mida mugavalt tulevikku lükata.
Hiljutise Stanfordi ülikooli uuringu kohaselt võivad väiksed moodulreaktorid olla tavapärastest tuumajaamadest oluliselt ebaefektiivsemad, tootes megavati kohta mitu korda rohkem ja radioaktiivsemaid jäätmeid ning vähendades ka jaama eluiga. Seega tuleb lõppladestamisega tegelikult hakata tegelema kohe pärast võimaliku põhimõttelise positiivse otsuse langetamist. Fermi ettepanek on vältida olemasolevaid praktikaid ning katsetada kõrgelt radioaktiivsete jäätmete ladestamiseks hoopis ülikitsaste puuraukude meetodit, mis on täna samuti tõestamata tehnoloogia. Idufirmade müügikõnede peale lootmine ei tohiks olla Eesti tulevikuenergeetika üks alustalasid.
Töörühma vaheraport annab esimesi vihjeid selle kohta, kuidas keskkonnaministeerium oma tuumaenergeetikaalast avalikku suhtlust edaspidi kujundama hakkab. Kommunikatsioonibüroo META Advisory soovitusel on esimeseks prioriteediks hirmude maandamine – tehnoloogiaga seotud selgeid riske tuleks adresseerida «oskuslikult seatud sõnumitega». Kas need sõnumid saavad samas olema ka erapooletud, faktipõhised ja selged, pole teada.
Teiseks oluliseks kommunikatsioonisammuks on toodud usaldusväärsete kõneisikute juurde tekitamine, et raporti sõnutsi päästa rambivalgusest tuumadebatti tegelikult eest vedavad ettevõtjad, kellega koostöö jätkamine on «kahtlemata oluline». Eduka protsessi võti olevat «võimalikult täpselt defineeritud ja segmenteeritud sihtgrupid» ehk teisisõnu sõnumite killustamine ja sihtrühmade vallutamine. Kolmandaks soovituseks annab META varakult lämmatada «mitte minu tagahoovis»-arutelu, et «mistahes motiividel ei kasutataks teemat ühiskonnas vastanduste loomiseks ja debatti ei tapetaks enne, kui see päriselt isegi alata saab».
Idufirmade müügikõnede peale lootmine ei tohiks olla Eesti tulevikuenergeetika üks alustalasid.
Kahjuks on ministeerium sellega mõned aastad hiljaks jäänud, kuna Fermi poolt tänaseks laialt levitatud valenarratiiv ütleb, et igaüks, kes on tuumaenergia sobivuse suhtes Eestisse isegi veidikene ja põhjendatult skeptiline, on lihtsalt arg, harimatu ja armastab Vene gaasi. Keskkonnaühendused on hoolimata sagedastest (ja vahel isiklikest) rünnakutest siiski püüdnud avalikku tuumaarutelu tasakaalustada, tuues meie ühiskonnani temaatilisi ja sageli alarmeerivaid arenguid ka laiast maailmast ning tehes Fermi turundusväidetele pidevat faktikontrolli.
Riiklikust vahearuandest võib aga üllatuslikult lugeda, et erinevate seisukohtade vaheline debatt kui selline on analüüsi kohaselt hoopis kogu protsessi üks suurimaid ohte, eriti kui rohepöördediskussioonis osalevad keskkonnaühendused. Loodetavasti ei hakka me veel vähemalt jõudma Venemaa tasemele, kus keskkonnaeksperdid satuvad politsei uurimise alla selle eest, et viitavad avalikult Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri uuringutele.
Valdav foon poliitikute seas on täna see, et suur osa neist on isiklikult tulised tuumaenergia pooldajad, kuid enne avaliku raha kulutamist peaks pidama põhjalikke arutelusid. Vaheraportis on aga kenasti välja toodud, et ilma igasuguse pikema jututa on riik juba eraldanud ligi pool miljonit eurot, et viia läbi rida esialgseid uuringuid. Veel vähemalt hinnanguliselt 9,5 miljonit eurot avalikku raha kuluks selleks, et uuringute tulemustest lähtuvaid vajalikke tegevusi ellu viia, enne kui üldse erasektor oma panusega mängu tuleks. Aga võimalik, et riik soovib täiendavaid miljardeid kulutada ja kogu tootmist kontrollida, nagu on pakkunud Martin Helme.
Tõsiseid küsimusi tekitab aga hiljutine EASi taotlusvoor. Nimelt sai Fermi Energia äsja 180 000 eurot toetust, et juba järgmiseks suveks «teostada ehitusgeoloogilised uuringud Kunda piirkonnas ning arendada välja reaktori vundamendi eskiis». Tuleb meeles pidada, et esiteks ei langeta riik põhimõttelist otsust, kas tuumaenergia tootmine on riigis üldse seaduslik või mitte, enne aastat 2024. Teiseks ei ole tänaseks veel valminud isegi esialgset võimalike asukohtade uuringut. Kolmandaks ei vajavat Fermi enda sõnutsi sentigi avalikku raha, et oma äriplaani teostada. Kas me sellist näilist tuumadebatti tahamegi, millest tegelikult midagi ei sõltu?