Võimuiha on ikka niivõrd võimas, et juba enne valimislahinguid langeb poliitikuid nagu loogu.
Eriliselt üllatas aga kollektiivne enesetapp, mida tuleb poliitikas üsna harva ette, pigem juhtub seda ususektides. Kogu partei astus üksmeelselt riigikogust kogu täiega tagasi (tegelikult ämbrisse), enne kui sinna oli üldse jõutud. Jah, saite õigesti aru – kuidas küll Eesti 200 sai endale lubada säärast prohmakat? Kristina Kallasel oli õnnestunud luua parteist vähemalt teatud kuvand ja isegi mingi nišš kaheksale toolile oli broneeritud, kui siis tuli nende värske esimees Lauri Hussar ja tõmbas võimalikel riigikogulastel tooli alt. Kogenud ajakirjanikuna peaks Hussar teadma, et sõnal on jõud, kuid poliitpimeduse eufooria lõi pahviks – küll ma nüüd ütlen!
/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
/nginx/o/2022/10/24/14919162t1ha58f.jpg)