Robert Bunder ⟩ Kelle poolt on kirik

Foto: Dmitri Kotjuh

Kiriku roll ja eesmärk ühiskonnas jääb tihti arusaamatuks. Selles on süüdi nii usuline kirjaoskamatus kui ka kiriku suutmatus oma missiooni laiemale avalikkusele selgitada. Kirikurahvas ja suurem osa ühiskonnast elavad eraldi maailmades ning kirikurahva keel on enamikule võõras. Mida kirik tahab? Kelle poolt ta on? Kas ta pole igand, millel puudub koht tänapäeva maailmas? Need on küsimused, mille üle mõtisklevad paljud, kirjutab vaimulik Robert Bunder.

Kiriku põhiülesanne on viia iga inimene kontakti Jumalaga, kes on ennast ilmutanud Jeesuses Kristuses. Teoloogilises ja kiriklikus keeles kutsutakse seda evangeeliumiks. Sellest lähtub kogu kiriku tegevus. Kõik, mis kirikus on – piibel, jutlus, armulaud, ristimine, kirikuhoone, palve, laulud –, kannab ühte ja sama funktsiooni, kokkupuudet jumaliku ja inimliku vahel. Kas see kiriku põhiülesanne on iganenud? Mina nii ei arva. Pigem võtab religioon arenenud ühiskonnas lihtsalt teise vormi. Kristlus kasvab jõudsalt nii Aafrikas kui ka Aasias. Ka Eestis olen vaimulikuna ikka ja jälle näinud, kuidas kristlik idee kõnetab väga erineva taustaga inimesi.

Kiriku positsioon ühiskonnas on ajalooliselt olnud väga erinev. Kahjuks on olnud juhtumeid, kus kirik on esinenud valitseva poliitilise ideoloogia tööriistana. Sel juhul põhjendab religioosne keel valitsejate soove. Nii võib Gott mit uns sildi all teha palju kurja ja uskuda ikka, et jumal on minu poolel. Jumala väidetava õnnistuse all võib minna naaberrahvast tapma. Kui Ludwig Feuerbach väitis, et jumal on inimese enda sisemiste vajaduste projektsioon, siis sellisel juhul on tal õigus. Jumal, kes teeb nii, nagu mina tahan, allub mulle ja õnnistab seda, mida mina soovin, on tõepoolest projektsioon. Tal puudub sõltumatus, iseseisev tahe ja teda ei ole olemas. Sellisel jumalal pole ka midagi pistmist kristliku Jumalaga.