JUHTKIRI ⟩ Sõda muutub järjest rohkem üleilmseks

Urmas Nemvalts joonistab. Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Sõja üleilmastumisest kõneleb energiarelv
• Järjest rohkem tuleb karta rünnet taristuobjektidele
• Ukrainat tuleb toetada ja raskused ei tohi meid murda

Sõda Ukrainas muutub järjest rohkem üleilmseks. NATO on küll hoidunud vahetult sekkumast, aga USA tõmbas käima Ramsteini koalitsiooni, mis seisab kindlalt Ukraina selja taga.

Erinevalt Ukrainast pole Venemaal sõpru või on need vaid üksikud sama kuritegelikud diktatuurid, nagu ta on ise. Sestap on Venemaa püüdnud sõda üleilmastada energiarelvaga, lootes, et külm tuba paneb lääne inimesed talvel oma valitsuse vastu mässama. See sillutaks Moskvale tee tema meelest soodsateks läbirääkimisteks.

Sõja üleilmastumist näitavad diversiooni- ja sabotaažiteod, mille puhul pole algul võimalik kaljukindlalt väita, kes tegi. Nord Streami torujuhet tabanud plahvatused, aga ka eelmisel nädalal Prantsusmaa vetes ootamatult läbi lõigatud veealused internetikaablid viitavad sellele, et mingis mõttes käib sõda kõigi kätte puutuvate vahenditega.

Ka Eesti peab valmis olema ootamatuteks taristukahjustusteks. Kui veel mõne kuu eest paistis jutt elektrikatkestusest käsitamatu ja kauge, siis nüüd mõistame üha enam, et hullunud idanaabri puhul peame kõigeks valmis olema.

Sõda on olnud üllatusrohke selle esimestest päevadest peale ja on ilmne, et ootamatusi tuleb veel. Samal ajal näitab Meelis Oidsalu Fookuse ülevaateartiklis, et mõni punane joon on püsinud nii Venemaa kui ka NATO jaoks. See tähendab, et otsene sõjategevus käib Ukraina territooriumil Vene agressori ja Ukraina vabadusvõitlejate vahel. NATO formaalselt ei sõdi ja NATO riike pole rünnatud.

USA ja liitlaste relvaabi Ukrainale on küll hindamatu, kuid see pole toonud veel veenvat pööret. Lääneriikide toetust võivad häirida seal toimuvad poliitilised nihked, aga ka võimalikud konfliktid maailma muis paigus. Nii on õhus Iraani-Iisraeli ning Hiina-Taiwani vastasseis. 

Agressor käitub nagu Kiir Tootsi pulmas süldikausse purustades, aga siin pole tegemist lihtsalt ühe komplekside käes vaevleva vennikesega.

Ukraina energiataristu lõhkumine on saanud Venemaa peamiseks survevahendiks olukorras, kus tal pole konventsionaalses sõjas edu loota. See on surve Ukrainale, aga ka läänele, kellelt oodatakse arvete maksmist järjest suuremate kahjutegude korral. Agressor käitub nagu Kiir Tootsi pulmas süldikausse purustades, aga loomulikult pole siin tegemist lihtsalt ühe komplekside käes vaevleva vennikesega.

Kremli kompleksipuntral on tuumarelv, millega ta püüab pidevalt šantažeerida. Küll pigem edutult, kuid tervemõistusliku maailma jaoks ikkagi muret tekitavalt. Selles olukorras ei aita miski muu kui rahulik kindlameelsus, nagu kirjutab Postimehes riigikantselei julgeolekunõunik Erkki Tori.

Lisaks on tänases lehes hulk lugusid, mis kõnelevad ühel või teisel moel Ukraina abistamisest. Olgu Ukraina kangelastele talvevormide valmistamine, millele Postimees õla alla pani ja mis näitas, et Eesti inimeste valmisolek abistada on isegi oodatust suurem, või Ukraina suurtükiväelaste väljaõpetamine. Toetus peab jätkuma.

Ka Euroopa Liit teeb olulisi samme, suunates Euroopa Rahurahastu algul muuks otstarbeks mõeldud raha ukrainlaste väljaõppeks. Kui rääkida suurest pöördest, siis vähem kui aasta tagasi poleks me midagi sellist võimalikuks pidanud.