Mari Tammar ⟩ Monumentide teisaldamise kõrval tuleb ka oma juuri sügavamale ajada

Mari Tammar. Foto: Erakogu

Eestlastel on olnud oma identiteediga pidevalt keerulised lood. Oleme väikerahvas kahe suure kultuuriruumi vahel. Täna teeme pingutusi, et raputada maha nõukogudeaegset kultuurikihti ja kuuluda rohkem kui iial varem Euroopasse. Aga kes me tegelikult oleme, küsib kirjanik ja lastemuuseumi Miiamilla külastusjuht Mari Tammar.

«Ühe rahva jätkusuutlikkuse tagavad kultuurilised ja ka riiklikud sümbolid ja elemendid, mille kaudu identiteeti hoitakse ja taastoodetakse. Iga põlvkond mõtestab kultuurinähtusi ja oma identiteeti omal moel uuesti. Kuniks püsib aga kultuuriline järjepidevus, on kultuuri muutumises ja arenemises tegu normaalse evolutsiooniga. Oht tekib siis, kui järjepidevus katkeb ning seosed lugude, maastike, rahvusliku ajaloo, kirjanduse, sümbolite ja rituaalide vahel nõrgenevad, hajuvad või kaovad. Siis on põhjust rääkida kultuurikatkestusest,» kirjutas Maarja Vaino 2018. aastal artiklis «Identiteediloome ja kultuurikatkestus».

Nõukogude võim, nagu ka teised võõrvõimud, on ajanud meie juures juurte raiumise poliitikat ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. (Ristiusustamisel raiuti maha meie esivanemate hiied ja ehitati asemele kirikud. Nõukogude võim keelas omakorda kirikutes käimise ning pani püsti omad «altarid».) Võõrvõimude tahe on alati tekitada kultuurikatkestust, sest mida hägusam on rahva identiteet ja mida pinnapealsemad on juured, seda kergem on allutada inimest oma ideoloogiale. Nüüd kui puhastame oma linnaruumi ja maastikke võõrvõimude sümboolikast, peaksime puhastama ka oma vaimuruumi ning naasma nende lugude, sümbolite ja rituaalide juurde, mida kunagi võõrvõimud on meile keelanud – seejuures peaksime ajama juured võimalikult sügavale.