AK kirjanduskool ⟩ «Väike Illimar» (1937) – romaan kadunud maailmast

1937. aasta esmatrükk Foto: Internet

1937. aasta suvel, palaval augustikuul, istus Tuglas üksinda oma Tartu kodus – abikaasa Elo suvitas Narva-Jõesuus – ja kirjutas romaani «Väike Illimar» lõpuosa. Oli Eesti aeg, selle südamik. Oli niisugune imelik aeg, milles olijad just nagu teadsid, et see jääb lühikeseks, sest kuidas muidu oleksid peaaegu kõik kirjanikud asunud kiiresti kirjutama ajaloolisi romaane. Omaenda, eestlase vaatepunktist, just nagu aimates, et peagi kehtestab võõras võim mäletamisele jälle võõrad normid. Visandati nägemusi muinasajast, vägevaist võitlusist ja sõdade veerengust, mindi vahel ülearu romantiliseks, nii et kõike tollal kirjutatut ei julge tänapäeval enam uskudagi. Aga meie ei ole siin kohtumõistjad, sest ega tea, mida me ise oleksime teinud, kui oleksime sattunud elama nii ainulaadsel ajal, kirjutab kirjandusteadlane Toomas Haug.

Friedebert Tuglas oli juba viiekümnene mees, elav klassik, kes jäi ikka stiili- ja mõõdutundeliseks. Ja valis seepärast oma ajalooteosele memuaarse aine: «Väike Illimar» vahendab meile Tuglase, aidamehe poja lapsepõlve – Ahja mõisa eluolu 1890. aastatel. Ta kirjeldab seda üksildase loomuga väikese poisi uudishimulike silmadega. Ja selle, meie silmis juba mõneti fantastilises maailmas elanud inimtüüpide ja nende elujuhtumiste kirjeldus on küll niisugune, et tahaks uskuda kõike. Isegi Hull-Juhanit, Kolli-rätsepat, Pöta-Tõnist ja Sea Nun’nut, teistest – emast ja isast! – rääkimata.

Kuulsin äsja üht õpetajat hariduskonverentsil ütlemas, et tänapäeva õppurid ei saa «Väikese Illimari» maailmast enam aru. Aga seletatagu see siis ära!