LOODUSFOTO ⟩ Soorätsu esimene välisreis

Tarvo Valkerit peetakse üheks Eesti parimaks linnugiidiks. Tema peamisteks töövahenditeks on binokkel ja vaatetoru. Vahel tuleb need kõrvale panna, et haruldane linnuliik või ainulaadne hetk kaameraga jäädvustada. Foto: Tarmo Valker

Piki Soome rannikut lõuna poole rändavad linnud koonduvad sageli Hanko neemele. Siitkaudu on kõige lühem tee lennuks üle Soome lahe Osmussaare-Põõsaspea suunal.

Noorte lindude jaoks on see sageli pikim ühtejoru lend, millega nad oma senises elus on hakkama saanud. Rannikuni jõudes on nad tihtilugu rampväsinud ja varisevad rannajoonel sõna otseses mõttes taevast alla. Mõnel neist võib jõud raugeda vahetult enne rannani jõudmist ja neist saab suurte kajakate või kotkaste nokatäis. See rändurist sooräts jõudis õnnelikult vahefinišini Põõsaspea rändkivide vahel. Juba mõnda aega on noored kakud pidanud iseseisvalt saaki püüdma. See tähendab, et nende kõht lööb pidevalt pilli ja üksnes nahk ja suled hoiavad konte koos. Pärast ülemerereisi võib selline lind olla vaid pool päeva surmale võlgu. Röövlindudel on selles olukorras mõningane eelis – mõni nõrkenud väiksem kaasteeline võib nende teravama nälja vaigistada.

Sooräts on lind, keda Eestis pesitsusajal ülemäära sageli ei kohta – meie mail on märksa sagedasem pesitseja temaga sarnane kõrvukräts. Kui viimane suudab inimesele muljet avaldada oma sulgkõrvadega, siis soorätsule annavad kordumatu ilme ta mustad silmaümbrused.