/nginx/o/2021/03/28/13701847t1h67e2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/20/14911619t1h53af.jpg)
- Tartu ülikooli teadustöö algas enne õppeasutuse inauguratsiooniaktust
- 17. sajandi esimese poole disputatsioonid olid sisult pigem konservatiivsed
- Väideldi nii Päikese teooria, matemaatika, meditsiini kui ka kangelaslikkuse üle
Mõne päeva pärast, 25. oktoobril mitteametlikult oma 390. sünnipäeva tähistav Tartu Ülikool on sünnist saadik olnud rahvusvaheline. Missugune nägi välja akadeemia lapsepõlv ning milliseid õppemeetodeid toona kasutati, sellest kirjutab Postimehe Fondi Noor-Eesti grandi hoidja ja Tartu Ülikooli raamatukogu teaduskeskuse teadur Kaarina Rein.
Rännumees, geograaf ja poliitik Adam Olearius (1599–1671) külastas 1633. aasta detsembris teel ida poole Tartut ja kirjutas oma reisikirjas niimoodi: «Tartus on Liivimaa ülikool ehk universiteet ja kuninglik hoovikohus. Ülikool on isand Johann Skytte, Dudderhoffi vabahärra, õndsa kuningas Gustav Adolfi koduõpetaja ja õueülema ettepanekul ja kaasaaitamisel asutatud ja aastal 1632, 15. viinakuu päeval sisse õnnistatud.
Isand Johann Skytte poeg Jacobus oli sinatse ülikooli esimene rektor ja Andreas Virginius, Pommeri aadlimees ja Pühakirja doktor, määrati talle prorektoriks.» («Uus Pärsia reisikiri», tlk Ivar Leimus, 1996, lk 10) Olearius lisab veel: «Üliõpilaste arv aga oli meie ajal veel õige väike, kuna seal asus vaid kümme rootslast ja veidi vähem soomlasi.»
Tartu Ülikool oligi 17. sajandil üks Euroopa väiksemaid, selle esimesel tegevusperioodil ehk Academia Gustaviana ajal võis üliõpilaste arv parematel aegadel küündida 140 üliõpilaseni aastas, keskmiselt oli siiski korraga kohal sadakond üliõpilast. Ligi pool üliõpilastest aastatel 1632–1656 oli pärit Rootsist, soomlaste arv Tartu Ülikoolis vähenes Turu Ülikooli asutamisega 1640. aastal.
Kohalikke noormehi oli Tartu Ülikoolis umbes kolmandik, baltisakslased eelistasid õpingukohtadena pigem Rostocki või Königsbergi ülikooli. Ajaloolane Arvo Tering on kirjutanud, et kui Tartusse oleks rajatud puht saksa ülikool, kus rootslaste osa oleks olnud tühine, poleks see elujõuliseks saanud, sest tudengeid oleks olnud liiga vähe.
Tartu Ülikooli alguseks loetaksegi harilikult Academia Gustaviana inauguratsiooniaktust, mis toimus 15. oktoobril 1632, uue kalendri järgi 25. oktoobril.
Ent õppetöö oli 17. sajandil ladinakeelne ning Tartu Ülikool pidi Eesti- ja Liivimaa jaoks ette valmistama kohalikke olusid ja keeli tundvaid haritlasi – nii õpetajaid kui ka pastoreid, nii juriste kui ka arste –, lähtudes neljast klassikalisest teaduskonnast: filosoofia-, teoloogia-, õigus- ja arstiteaduskonnast. Rootsist oli saanud suurriik ja uute provintside haldamiseks oli vaja asjatundlikku kaadrit.
Tartu Ülikooli alguseks loetaksegi harilikult Academia Gustaviana inauguratsiooniaktust, mis toimus 15. oktoobril 1632, uue kalendri järgi 25. oktoobril. Õppeasutuse sissepühitsemise tseremooniat kirjeldab värvikalt selle esimene ajalooprofessor Friedrich Menius (1593/1594–1659), kiites eelnevalt Tartu linna kaunidust, viljakandvat pinnast ja Emajõe kalarikkaid vesi.
Tartu Ülikoolile alusepanija Johan Skytte
- Sündis Rootsis Nyköpingi linnapea pojana
- Rootsi ühiskonna- ja riigitegelane
- Liivimaa kindralkuberner
- Nimetati Uppsala Ülikooli kantsleriks aastal 1622
- Tartusse ülikooli loomise idee algataja ja kantsler aastast 1632
- Poeg Jakob Skytte oli Tartu Ülikooli tudeng ja hilisem esimene rektor (rector illustris)
Allikas: skytte.ut.ee
Ettevalmistused ülikooli rajamiseks algasid siiski tunduvalt varem. 1630. aastal asutas Johan Skytte (1577–1645) Tartus akadeemilise gümnaasiumi, mille ta sobival hetkel kavatses ümber muuta ülikooliks. Enamik tulevase Academia Gustaviana professoreidki oli ametis juba Tartu gümnaasiumis. Teadustöö alguseks võib samuti lugeda Tartu gümnaasiumi aega ning esimesed teadaolevad trükitud disputatsioonid pärinevad 1631. aastast.
Siinkohal peakski selgitama, mida kujutas endast disputatsioon, millel tollases õppetöös oli suur tähtsus.
Avalikud disputatsioonid Academia Gustavianas
Tänapäeval koostavad üliõpilased näiteks seminari-, kursuse-, lõpu- ning kraaditöid ja nüüdsete võimaluste täielik loetelu oleks siinkohal võimatu. Varauusajal oli asi ühesem. Peale loengutes osalemise pidid tudengid oma teadmisi kinnistama disputatsioonide ehk akadeemiliste väitluste käigus. Academia Gustaviana põhikiri sätestas disputeerimise korralduse, mis eeldas nii kirjalikku kui suulist vormi.
Disputatsioonide kohta on akadeemia põhikirjas öeldud, et need ei tohtinud olla mõttetul ega jumalavallatul teemal. Disputatsiooni teksti trükkimine oli aga kulukas ja kuna see oli üliõpilase enda kanda, vajas ta selleks sponsoreid. Avalikel disputatsioonidel osalemine oli kogu ülikooliperele kohustuslik, õpiti ju seal nii esinemis- kui ka argumenteerimisoskusi ning omandati eluks ja õpinguteks vajalikke teadmisi.
Väitlemise suuline osa, kus disputeeriv üliõpilane pidi vastama oponendi küsimustele, on paratamatult meie jaoks kaduma läinud, kuid trükitud disputatsioonide tekste on õnneks säilinud. Nende hulgas on nii harjutusdisputatsioone kui ka kraaditöid, mis küll pikkuselt ega sisult üksteisest suuremat ei erinenud. Tartu disputatsioonide originaalid asuvad enamalt jaolt Rootsis ja Soomes, kuid nende koopiad on olemas Tartu Ülikooli raamatukogus.
Paralleelselt sõnaga disputatio oli kasutusel ka sõna dissertatio, kuid esimene oli Academia Gustaviana ajal siiski levinum.
Disputatsioonide tiitellehel oli kirjas nii eesistuja professori kui ka väitleva tudengi nimi, kuid varauusaegse väitekirja autorsus on siiani paljuvaieldud teema. On arvatud, et üldjuhul oli disputatsiooni autor professor ise, kuid juhul, kui selleks oli üliõpilane, oli see eraldi ära märgitud fraasiga auctor et respondens (autor ja respondent). Samas ei saa kindlalt väita, et muudel juhtudel tudengi osalust üldse ei olnud – on võimalik ka variant, et professor ja tudeng koostasid disputatsiooni koos.
Sõltumata autorsusest pidi üliõpilane suulisel disputatsioonil oskama vastata oponentide küsimustele oma töö kohta. Disputatsioon oligi mõeldud loengutes õpitu kinnistamiseks ja väitlemisoskuse arendamiseks. Originaalsust ei eeldatud, kuid tööd stiililt ja sisult siiski erinevad.
Kuna rootslased moodustasid Tartus üliõpilaskonna tuumiku, olid nemad ka põhilised disputeerijad. Tartu Ülikool sai küll avatud nelja klassikalise teaduskonnaga, kuid väitekirju polnud kõigis valdkondades sugugi võrdselt. Teoloogilisi ja filosoofilisi disputatsioone oli palju, kuid meditsiinilisi vähe.
Lisaks õppetööga seonduvale saab varauusaegsete disputatsioonide tekstidest teada palju muudki – need peegeldavad nii üliõpilase suhtlusringkonda, õppeasutuse intellektuaalset õhustikku kui ka teadusideede ja raamatute levikut. Kuna Academia Gustaviana päevil pärines disputatsiooni koostamiseks vajaminev kirjandus enamasti professorite eraraamatukogudest, siis peegeldavad tsitaadid nende lugemisvara ja huvisid.
Tudengile soovisid disputatsiooni puhul õnne õpingukaaslased ja professorid, kelle vastavasisulised luuletused trükiti sageli koos väitekirja tekstiga. Need võisid olla kõige meeleolukam osa disputatsioonist.
Varauusaegne disputatsioon on omaette kirjandusžanr, mis on seni paljuski uurimata. Paralleelselt sõnaga disputatio oli kasutusel ka sõna dissertatio, kuid esimene oli Academia Gustaviana ajal siiski levinum. Disputatsiooni tavapärane pikkus oli Tartu Ülikoolis 17. sajandi esimesel poolel 8–24 lehekülge, kuid esines ka pikemaid töid.
Värvikad väitlusteemad sõprusest armastuseni
Peale Tartu gümnaasiumist pärinevate disputatsioonide kannab ka 1632. aastal mõni disputatsioon varasemat kuupäeva kui ülikooli inauguratsiooniaktus. Nii väitles Tartu Ülikooli esimene üliõpilane Benedictus Baazius (rootsipäraselt Bengt Ekehielm, 1612–1650) rajatava ülikooli esimese rektori Jakob Skytte (1616–1654) eesistumisel juba 15. septembril 1632.
Katkend Johan Skytte kõnest Academia Gustaviana avamisel
«Nõnda ei pea seda kõrget Beneficii [kasu] nautima mitte ainult aadel ja linnakodanike seisus, vaid ka vaesed talupojad, kellel senini peaaegu nagu keelatud ja lubamatu oli midagi õppida, et sel teel ühes nende ihuga võimalik oleks ja vaimu vangistada ja pärisorjaks teha. Nüüd oleks see aga kindlasti määratu suur heategu /…/»
Allikas: skytte.ut.ee
Tudeng oli sel hetkel 19 ja tulevane rektor 16-aastane ning väitluse teemaks erinevad riigivalitsemise vormid ehk politoloogia. Nooruke rektor sai kõrge ameti mõistagi tänu sellele, et tema isa Johan Skytte oli ülikooli kantsler. 1632. aastast tegutses ka Tartu Ülikooli trükikoda ning Jakob Skytte ja Benedictus Baaziuse disputatsiooni «De rebuspublicis» («Riigist») võib ilmselt pidada selle esimeseks trükiseks.
/nginx/o/2022/10/20/14911621t1hda7f.jpg)
Ent kui ülikool sai sisse pühitsetud, korraldas õppetööd ülikoolis prorektorist teoloogiaprofessor Andreas Virginius (1596–1664), kes Academia Gustaviana ajal oli kõige sagedasem disputatsioonide eesistuja. Virginius õpetas seal algusest lõpuni, juhatades disputatsioone 135 korral ligi 500st. See ei olnud mõistagi juhus – Tartu Ülikooli rajamise peamine eesmärk oli luteri usu positsioonide tugevdamine ja Liivimaal nappis haritud vaimulikke. Seega oli teoloogilistel disputatsioonidel oluline osa nende ette valmistamisel.
Teoloogilistes disputatsioonides olid vaatluse all pühakirja erinevad osad, muudes valdkondades tegeldi sageli nähtuste defineerimisega. Nendes töödes võib nii mõnigi kord näha mõne distsipliini algust Eesti teaduses. Disputatsioonid pealkirjaga «Matemaatikast», «Taimedest», «Meditsiinist», «Päikese teooriast» või «Seadustest» räägivad ise enda eest.
Eetikaalaste väitekirjade pealkirjad võisid olla «Sõprusest», «Õilsusest», «Vaprusest», «Kangelaslikkusest». Defineeriti nii sõna kui nähtuse olemuse kaudu, nii arutletakse Academia Gustaviana disputatsioonis «Sõprusest» aastast 1655 (eesistuja professor Petrus Lidenius ja respondent üliõpilane Detlaus Köllner), mille poolest erineb sõprus (amicitia) armastusest (amor).
Töös leitakse, et need on teineteisest täiesti erinevad nähtused, kuna armastus on tunne, kuid sõprus sarnaneb pigem harjumusega. Armastada saab ka hingetuid asju, kuid sõbrustada pole nendega võimalik. Sõprus tähendab vastastikust heatahtlikkust, kuid armastus ei pruugi olla kahepoolne.
/nginx/o/2022/10/20/14911622t1h565c.jpg)
Eelnev mõttekäik toetus eelkõige Aristotelese «Nikomachose eetika» VIII raamatule ning see antiikne filosoof oli Academia Gustaviana aegsetes teadustöödes kesksel kohal teisteski töödes. 17. sajandi teadusrevolutsioon kajastub Academia Gustaviana aegsetes disputatsioonides väga vähesel määral, kui üldse. Praegu võib Vanemuise teatris vaadata Bertolt Brechti näidendit «Galilei elu», mille tegevus toimub samal ajal, kui tegutses Academia Gustaviana.
Ent Galileo Galilei avastused, veendumused ja kannatused Academia Gustaviana trükitud disputatsioonidesse ei jõua, kuigi väidetavalt oli Rootsi suurriigis esimene, kes oli tuttav Galilei avastuste ja ideedega, Vasula mõisnik, õpetlane ja poeet Georg Stiernhielm (1598–1672). Seevastu lugedes Tartus koostatud disputatsiooni «Päikese teooria» aastast 1638 (eesistuja professor Laurentius Ludenius ja respondent üliõpilane Johannes Erici), saab ülevaate Aristotelese kosmoloogiast, kus Päike on üks planeetidest.
Esmaklassilise haridusega kuninganna Kristiina aeg
17. sajandis võib näha eestikeelse luule algust, kuid kas eestlased ka Tartu Ülikooli jõudsid, seda ei tea me siiani. Johan Skytte oleks küll meelsasti näinud, et ka kohalike talupoegade võsud ülikoolis õpiksid, kuid alushariduse puudumine tegi selle keeruliseks. Tartu Ülikool oli juriidiliselt Gustav II Adolfi rajatud ja asutamisürik tema allkirjaga varustatud. Ent Academia Gustaviana eksistents Tartus langes peaaegu tervenisti kuninganna Kristiina valitsusaega, kellelt on pärit Tartu omavalitsuslik privileeg ja kaubandussoodustused.
Kristiina oli oma aja haritumaid naisi ning kirjanduse, kunsti ja teaduse metseen, kelle rajatud on Rootsi riigi kolmas ülikool ehk Turu ülikool, mis järgnes Uppsala ja Tartu Ülikoolile. Academia Gustaviana trükistes võib kuninganna Kristiina nime kohata disputatsioonide pühendustes, samuti luuletustes ja kõnedes. Võib küsida, kas ta mõjutas ka disputatsioonide sisu ehk kas naistega seotud teemad olid seal päevakorral.
/nginx/o/2022/10/20/14911623t1haae2.jpg)
Tõepoolest võib 1639. aastal esitatud töös pealkirjaga «Kangelaslikkusest» («De virtute heroica», eesistuja professor Michael Savonius, respondent Sueno Hagelstenius) kohata väidet, et kangelaslikud võivad olla ka naised, nagu piiblis Debora ja Abigail või antiikautorite kirjelduses Semiramis ja amatsoonid. Ning kuna seda omadust kohtab naiste juures harvem, on see autori sõnul seda väärtuslikum. Ent sedasorti avaldused ja naiste esiletoomine olid Academia Gustaviana disputatsioonides siiski haruldased.
Trükitud disputatsioonide põhjal tundub Tartu teaduselu 17. sajandi esimesel poolel olevat pigem konservatiivne ning piiblil ja Aristotelese õpetusel põhinev, kuid millest räägiti suulistel disputatsioonidel, seda me paraku ei tea. Võib-olla tunti Stiernhielmi tutvusringkonnas Galilei ideid ja arutati teistegi valdkondade oluliste avastuste üle.
Varauusaegsete disputatsioonide ettekandmine oli omal ajal teatraalne ja nende taasesitamine võiks saada Tartu Ülikooli traditsiooniks.
Tuleb nentida, et Tartu Ülikool oli algusest peale rahvusvaheline ja seal võis oletada ka teadusideede jõudmist Euroopast Tartusse. Igatahes on paljude tänapäeval Tartu Ülikoolis õpetatavate alade lätted rootsiaegses ülikoolis ja tollastes disputatsioonides, kuigi viimaseid tuntakse veel vähe. Ilukirjanduses võib neist lugeda Meelis Friedenthali teostest.
Noor-Eesti teadusgrandi toel püütakse valik Academia Gustaviana perioodi disputatsioonidest ka eesti keelde ümber panna, et tutvustada seda žanri Eesti lugejatele. Varauusaegsete disputatsioonide ettekandmine oli omal ajal teatraalne ja nende taasesitamine võiks saada Tartu Ülikooli traditsiooniks.