P, 4.12.2022

JUHTKIRI ⟩ Poliitiline ebastabiilsus Ühendkuningriigis pole ei Ukraina ega lääneliitlaste huvides

Postimees
Poliitiline ebastabiilsus Ühendkuningriigis pole ei Ukraina ega lääneliitlaste huvides
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Trussi tagasiastumine märgib Briti demokraatia kriisi
  • Euroopa Liidust lahkumine pole toonud brittidele õnne
  • Ukraina huvides on, et Ühendkuningriik ei langeks kaosesse

Briti peaministri Liz Trussi tagasiastumine märgib Briti demokraatia sügavat kriisi, mis ei ole ei Ukraina, Eesti ega teiste lääneliitlaste huvides.

Trussist sai tagasiastumise järel ajaloo lühima ametiajaga Briti peaminister, kes jõudis Downing Street 10 residentsis olla kõigest 45 päeva. Paraku pole Truss erand, vaid pigem seaduspärasus.

Pärast Brexiti referendumit 2016. aastal on Ühendkuningriigil olnud neli peaministrit. Kui meenutada Trussi eeskuju Margaret Thatcherit, siis viimane jõudis peaministri ametit pidada 11 aastat. Oleks lihtne Ühendkuningriigi poliitilist ebastabiilsust ajada vaid Brexiti süüks, pigem toimis viimane vaid katalüsaatorina.

Tuleb meenutada, miks toonane peaminister David Cameron 2016. aastal üldse Brexiti referendumi korraldas. Selleks, et vaigistada erimeelsusi konservatiivide ehk tooride leeris. Kuid see referendum neid erimeelsusi ei lahendanud, vaid võimendas.

Siin tekib ka poliitiline paradoks. Teatavasti oli EList lahkumise pooldajate üks argumente, et Brüsseli otsused on ebademokraatlikud ja läbipaistmatud. Et britid ei saa otsustusprotsessis osaleda. Küsigem aga nüüd, kui läbipaistev ja demokraatlik on olukord, kus järjestikuseid Briti peaministreid paneb ametisse ja võtab neid sealt tooride tagatuba? Võib-olla võiksid britid tõesti mõelda erakorraliste valimiste peale.

Tuleb ka tõdeda, et Euroopa Liidust lahkumine pole toonud õnne brittide õuele. Covid-19 ja energiahindade tõus on tabanud teisigi riike Euroopas, kuid enamikku neist aitab ikkagi ELi liikmesus. Trussi valitsuse otsuseid ei kammitsenud «Brüsseli diktaat», sellegipoolest tabas Briti naela kriis valitsuse maksuplaani tõttu.

Küsigem aga nüüd, kui läbipaistev ja demokraatlik on olukord, kus järjestikuseid Briti peaministreid paneb ametisse ja võtab neid sealt tooride tagatuba? Võib-olla võiksid britid tõesti mõelda erakorraliste valimiste peale.

Lisaks ootavad oma võimalust šotlased, kes võivad täiesti õigustatult esitada küsimuse, miks nad peaksid jätkama Ühendkuningriigis, mis on praegu muutunud sisuliselt valitsematuks ja mille valitsus ei teeni ammu selle inimeste huve.

Vaatamata kõigele sellele on lääneliitlaste ja Ukraina huvides, et Ühendkuningriik ei langeks poliitilisse kaosesse. Välis- ja kaitsepoliitika seisukohalt on oluline mis tahes riigi poliitilise joone ennustatavus. Seni on konservatiivide valitsus toetanud vägagi Ukraina abistamist, kuid kaose süvenedes tekib kindlasti kiusatus suunata Ukraina abistamiseks mõeldud raha hoopis kodumaale.

Kahjuks pole selline võimalus enam üksnes kujutelm. Eilne Financial Times kirjutas, kuidas USA vabariiklased ei pruugi pärast novembri vahevalimisi anda Ukrainale enam nii palju abi, sest USAs endas vajatakse seda abi rohkem. On täiesti kindel, et Ühendkuningriigis mõtleb nii mõnigi poliitik sarnaselt USA vabariiklastega. Oma särk on ihule ikka kõige lähemal.

Punkbänd Sex Pistols laulis esmakordselt 1976. aastal anarhiast Ühendkuningriigis. Toona tundus see kindlalt parlamentarismi kantsina tuntud riigi mõnitamisena – ja oligi ilmselt sellena mõeldud –, aga praegu saab Sex Pistols vaata et prohvetipaberid. Paraku ei aita see kõik tavalisi britte, kes peavad ots-otsaga kokku tulema. Lootust lisab samas teadmine, et britid on välja tulnud hullematestki kriisidest.

Märksõnad
Tagasi üles