:format(webp)/nginx/o/2021/06/03/13823125t1h6993.jpg)
/nginx/o/2022/10/20/14911503t1he5b0.jpg)
- Hiina avalikkuses on loodud Putinist ilmeksimatu juhi kuvand
- Siiski on sotsiaalmeedias tekkinud Venemaa suhtes kõhklused
- HKP pole alternatiivseid narratiive jõuga kõrvaldanud
Alates 2014. aastast on Hiina riigimeedia kajastanud Vene-Ukraina konflikti Venemaa pilgu läbi ja avaldanud Putinile igakülgset toetust. Enamasti küll pelgalt sõnades, mitte tegudes, kirjutab Tartu Ülikooli Aasia keskuse analüütik Urmas Hõbepappel.
Loosungid Hiina Kommunistliku Partei (HKP) esimehe Xi Jinpingi ja Putini sõprusest, millel «ei ole piire», on ilmselt jõudnud kõigi vähegi informeeritud hiinlasteni. Selles valguses teeb praegu Ukrainas toimuv Xi'le muret. Just neil päevil kogunevad Pekingis rahvadelegaadid, et kinnitada Xi Jinpingi võim järgmiseks viieks aastaks. Hiina juhid ei saa endale lubada ühtegi väärarvestust. Poliitteater peab olema viimase detailini koordineeritud ja partei juhid näima ilmeksimatud.
Venemaa takerdunud sissetung Ukrainasse ei ole iseenesest nii suure kaaluga probleem, et võiks Xi positsiooni tõsiselt ohustada. Kui aga ühel päeval selgub, et Venemaa on oma sõjalis-poliitilistes püüdlustes Ukrainas läbi kukkunud ning ka hiina rahvale saab selgeks, et Xi on Venemaad toetades teinud vea, võib toetus Venemaale koos teiste horisondil lõõmavate probleemidega HKP mainet tõsiselt kahjustada. Just siis saab oluliseks, kuidas hiina lihtinimesed Venemaad näevad.
Kas Venemaad toetatakse nii-öelda kogu südamest, sest usutakse Venemaa ambitsioonide õigsusesse? Või on tegu pragmaatilise toetusega, millest saab vajadusel kiiresti taganeda? Analüüsisin sellele vastamiseks sotsiaalmeediaplatvormil «Tänased uudised» (JinRi Toutiao) avaldatud 20 artiklit ja ligi 2000 kommentaari Venemaa kohta. Platvormil avaldatud sisu on kasutajate enda loodud. Hiina riiklik propaganda ei ole suutnud või soovinud suruda peale ühteainsat Venemaa kuvandit. Konkureerivad kolm narratiivi.
Esimene narratiiv: «Venemaa võit on vääramatu»
Riikliku propaganda mõjul väljendab valdav hoiak Venemaale kõhklematut toetust ega pea Venemaa kaotust võimalikuks. See narratiiv on ühtlasi kõige pealiskaudsem ja täis mitmesuguseid ajaloolisi ja poliitgeograafilisi väärarusaamu, et mitte öelda vigu. Kommentaariumites kõlavad hõisked «Venemaa võidab!» või «Jõudu, Putin!».
Juba aastaid on Hiina avalikkuses püütud Putinist luua ilmeksimatu juhi kuvandit. Sotsiaalmeedias avaldatakse imetlust, kui kaval ja tark on Putin. Teda kutsutakse Putin Suureks (pujing dadi), mida võiks tõlkida ka «keiser Putin». Usutakse, et Venemaa on alati kõik sõjad võitnud, kui riiki juhib autokraat. Viidatakse, et Putin on Xi isiklik sõber, kes seisab ühes reas teiste diktaatoritega, nagu Ivan Julm ja Stalin, ning jätkab autokraatliku võimu traditsiooni. Seepärast ei saa Venemaa ka seda sõda kaotada. See deterministlik narratiiv peegeldab ühtlasi hiinlaste seas juurdunud tõdemust, et suuri rahvaid peavadki valitsema diktaatorid. Nii on Hiinas ja nii peab olema ka Venemaal. Lisaks öeldakse, et Venemaa vääramatu võidu kasuks mängib selle riigi suurus ja rahva iseloom. Venelasi iseloomustatakse kui võitlevat rahvast (zhandou minzu), kes tegutsevad nagu üks süda (wanzhong yixin) ja ennem surevad, kui vannuvad alla. Pealegi on Venemaa nii rikas, suur ja lai, et ükski vallutaja – ei Napoleon ega Hitler – pole suutnud seda alistada. «Venemaast sai nende haud,» öeldakse ühes analüüsitud artiklis.
Ent pärast sõja eskaleerumist veebruaris hakkasid Hiina sotsiaalmeedias levima kõhklused. Kas Venemaa võit ikka on nii kivisse raiutud? Üksikud kommentaarid heidavad Putinile ette valearvestust, halba ettevalmistust ning «Venemaa ei ole mitte tiiger, vaid kass». Sellegipoolest jääb toetus Venemaale valdavaks. Otsitakse vabandusi, mis Vene armee nõrka esinemist põhjendaksid. Mõni usub, et Venemaa ei ole veel näidanud oma tõelist jõudu või et Vene armee tõeline vägi ei paikne Ukrainas, vaid on reserveeritud võitlemiseks USAga. Samuti usutakse, et Vene väed hoiavad end tagasi, et mitte põhjustada tsiviilohvreid ja tekitada liiga suuri kahjustusi taristule. Kõiki sääraseid kommentaare iseloomustab veendumus, et kui venelased tahaksid, suudaksid nad Ukraina ühe päevaga maatasa teha.
Teine narratiiv: «Vaenlase vaenlane on meie sõber»
Teine laialt levinud mõttemuster väljendab toetust Venemaale kui strateegiliselt olulisele partnerile. Paljud hiinlased arvavad, et sõda Ukrainas käib tegelikult lääne või USA hegemoonia vastu, mis ähvardab nii Venemaad kui ka Hiinat. Seetõttu väärib Putin Pekinigi igakülgset toetust, sest kui Venemaa peaks sõja kaotama, on ohus kõigi autoritaarsete riikide käekäik. Näiteks: «Ei saa kahelda selles, et Hiina on ohus! Ühendriigid on teinud endale eesmärgiks tappa kaks lindu, Venemaa ja Hiina ühe kiviga.»
Usk Putini võimekusse, vene rahva võitlevasse iseloomu või Venemaa territooriumi ulatusse ei ole selles narratiivis enam olulised. Samuti ei ole kindel, et Venemaa võit on vääramatu. Vastupidi, selle hoiaku kandev emotsioon on hirm. «Kohe kui Venemaa kokku kukub, peavad kõik Ameerika-vastased riigid põlvitama,» tõdeb üks kommentaator. Kardetakse, et Venemaa kaotuse korral võib USA otsemaid Hiinat rünnata, aga ka seda, et Venemaast saab tulevikus Euroopa Liidu ja NATO liige, mis ähvardab Hiina põhjapiiri. Hirmu ja ärevust Hiina sotsiaalmeedias toidab kartus tuumasõja ja sellele järgneva tuumatalve ees.
Ometi on selle mõttemustri peamine tunnusjoon pragmaatilisus. Isegi kui tunnistatakse, et Venemaa on ajaloos Hiinaga halvasti käitunud, on vaja Venemaad toetada, sest muidu ähvardab Hiinat Ühendriikide ja tema liitlaste agressioon. Nii kirjutatakse ühes kommentaaris: «Praegu vähemalt oleme [Venemaa ja Hiina] seltsimehed ühes kaevikus. Pole oluline, kui palju vaenu ja viha on meie vahel olnud minevikus, peame selle praegu unustama ning võitlema ühiselt vaenlase vastu.»
Kolmas narratiiv: «Venemaa kui oht Hiinale»
Kolmas mõttemuster näeb Venemaad ja Venemaa alustatud sõda ohuna Hiinale. Osa artikleid ja kommentaare kutsuvad Hiina juhte üles tasakaalukusele ja kõhklevad, kas Hiina peaks Venemaad nii otseselt toetama. Tooni annab kartus, et kui Hiina on end Venemaaga majanduslikult ja/või diplomaatiliselt sidunud, võib Venemaa kaotus Ukrainas põhjustada Hiinale suurt majanduslikku ja mainekahju.
Märksa tugevam narratiiv peab Venemaad otseseks sõjaliseks ohuks. Selle taustal on ajaloolise ebaõigluse teadvustus. Vene tsaaririik võõrandas suured Qingi riigile kuulunud alad Kirde-Aasias. Paljud hiinlased teavad seda ja kuigi ametlik propaganda seda otseselt ei rõhuta, ei ole tsensorid neil teemadel kirjutatud põhjalikke artikleid ja vihaseid kommentaare internetiveergudelt eemaldanud. HKP ei soovi, et ajalooline mälu Venemaa põhjustatud häbistusest kustuks. Ilmselt ei saa sellest järeldada, et HKP-l oleks ametlikult kavas lähiajal Venemaale kaotatud alad Ida-Siberis tagasi võtta. Enne Taiwani emamaaga liitmist kas poliitilisel või sõjalisel teel sääraseid plaane ei tehta. Selleks vajab HKP Venemaa tuge. Kas ja millal see juhtub ja mis pärast seda saab, on muidugi teine asi.
Igal juhul on terve hulk hiinlasi, kes peavad Venemaad mitmel põhjusel otseseks ohuks Hiinale. «Kas te arvate, et Venemaa on meie tõeline sõber?» küsitakse ühes kommentaaris ilmse sarkasmiga. Teised ütlevad otsesõnu, et liiga tugev Venemaa ei ole Hiinale hea, või annavad mõista, et Venemaa allakäik on Hiina huvides. Üksikutes kommentaarides võrreldakse Venemaad isegi Jaapaniga. Jaapan on Hiina ajaloolises mälus kõige vihatum vaenlane, süüdlane Nanjingi veresaunas ja miljonite hiinlaste surmas. Säärase võrdlusega näidatakse Venemaad äärmiselt negatiivses valguses. Neid kahte riiki iseloomustatakse kui võõrvallutajaid. Venemaad kirjeldatakse tihti kui maad ahmivat riiki. Näiteks: «Lääs tahab raha, aga Venemaa ja Jaapan tahavad meie maad ja elusid. Me peame olema valmis.»
/nginx/o/2022/10/20/14911283t1hfeff.jpg)
Negatiivse kuvandi üks tunnuseid on ajaloolise õigluse jaluleseadmine ja usk, et Ida-Siberi alad peaksid kuuluma Hiinale. Poliitiliselt pole see narratiiv praegu relevantne, ent pikemas vaates küll. Hiina ajalooõpikutes on kaardid Yuani ja Qingi dünastia valdustest, kus suured alad Kirde-Aasiast kuuluvad Hiina riigi koosseisu. See ei jää ilmselt ühelegi koolilapsele märkamata. Kommentaariumites esinevad üleskutsed, mis agiteerivad neid alasid taas Hiinaga liitma. «Ma tahaks teada, kui palju Siber maksab,» küsib üks. Mitu õhutab aga otseselt sõjale: «Võtame tagasi kõik kaotatud territooriumid!» Ühes kommentaaris hellitatakse lootust, et kui Putin sureb ja Venemaa laguneb, saab Siberist Hiina satelliit.
***
Kolmel Vene-kuvandil pole Hiina rahva seas kindlasti võrdne kaal. Ilmselt on ametliku propaganda esitatud hoiakud neist kõige populaarsemad. Samas paistab, et HKP ei ole suutnud või tahtnud ühte narratiivi peale suruda ega alternatiivseid narratiive kõrvaldada, jättes alles võimaluse meelt muuta. Nii võib tulevikus valida rahva seas levivatest Venemaa kuvanditest välja sellise, mis HKP-le parasjagu kõige rohkem sobib. Ei maksa unustada, et Venemaa ei ole Hiina liitlane. Ent lähiajal ametlik Venemaa kuvand ilmselt ei muutu.