T, 31.01.2023

Lauri Vahtre ⟩ Konstantin Päts on meie ajaloo suurkuju

Lauri Vahtre
, toimetaja
Konstantin Päts on meie ajaloo suurkuju
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 41
Konstantin Päts monumendi paigaldamine.
Konstantin Päts monumendi paigaldamine. Foto: Eero Vabamägi

Konstantin Pätsi pärandiga ei olnud veel paarikümne aasta eest probleemi. Mõni kirtsutas nina, et «lasi endale eluaegu ausamba püstitada», aga see oli kõik. Päts oli tulnud läbi Vene okupatsiooniaja võimsa mälupaigana, kadunud omariikluse sümbolina ja tema põrmu ümbermatmine ning mälestussamba taastamine Tahkurannas olid suursündmused, ühed paljudest laulva revolutsiooni «imede» reas.

Olukord muutus järsult uue sajandi algul, kui Päts ootamatult kuulutati iseseisvuse hävingu peasüüdlaseks, demokraatia lämmatajaks, diktaatoriks, koguni äraandjaks ja riigireeturiks. Magnus Ilmjärve tendentsliku monograafia tuules leidsid paljud Pätsis tänuväärt patuoina, kelle najal välja elada frustratsiooni selle üle, et Eesti 1939. või 1940. aastal vapralt vastu ei hakanud. Tundus, et mida vängemate sõnadega Pätsi manada, seda kõvem patrioot ja Eesti mees oled.

Seda näeb-kuuleb tänagi. Kuigi ammu oleks aeg üle saada. Päts ei olnud diktaator ega ammugi mitte iseseisvuse hävitaja. Ta oli üks silmapaistvamaid Eesti riigi loojaid (mõistagi mitte ainuke) ja erakordselt tõhus riigijuht Vabadussõja ajal ning suhtus eesti rahvasse ning riiki isikupärase arusaamisega «isalikust hoolest». Ta leidis, et demokraatia on hakanud iseennast lammutama ja astus vahele. Kuid samad tendentsid ilmnesid 1930ndail kõikjal läänemaailmas. 1939. aastal nägi Päts, et erinevalt 1918. aastast pole Eestit sõjaliselt võimalik kaitsta ja rajas oma käitumise sellele, et hävingut vähegi edasi lükata. Päts uskus, et peagi puhkev sõda lõpeb õigluse võiduga, seega ka Eesti riigi taastamisega. Nii ei läinud, kuid seda teame me nüüd, ja tagantjärele tarkusega vehkimine ei ole eriti vaimukas. Samas võib ka öelda, et nii just läkski – ainult et 50 aastat hiljem.

Märksõnad
Tagasi üles