Mõni päev tagasi teatas keskkonnaminister Madis Kallas (SDE), et eelmise keskkonnaministri kehtestatud raiemahtu riigimetsades saab vähendada 12 200 hektarilt 9200 hektarile. Veel kuu aega tagasi oli ta vähendamise vastu. Oma meelemuutuse põhjenduseks tõi ta asjaolu, et gaasiga varustatuse perspektiiv on paranenud ja kaugkütjatele tehti täiendav puiduhange. Ta jättis aga targu mainimata, et tulemas on ka valimised, mistõttu otsustav tegutsemine metsa kaitsel võib kasvatada tema enda kevadist häältesaaki.
Ministri kavatsus sai tublisti meediatähelepanu, kuid ilmnes ka, et tegu on täieliku sooloesinemisega, millest koalitsioonipartnerid suurt midagi ei teadnud. Kallast kritiseerisid nii Reformierakonna kui ka Isamaa esindajad, tuues esile otsuste suure muutlikkuse. Rääkimata sellest, et keskkonnaministri kava ei meeldi üldse Eesti metsa- ja puidutöösturitele.
Olgu poliitiliste punktidega kuidas on, raiemahu määramisel tuleks lähtuda nii looduse kui ka ühiskonna vajadustest. Otsus peab olema tasakaalustatud ja põhjendatud. Paraku on see alati olnud suure raha poole kaldu.
Struktuursed muutused metsanduses ei toimu enne, kui olud selleks sunnivad. Seni on töösturid saanud seda, mida nad on tahtnud. Raiemahtude vähendamine võiks anda vajaliku tõuke.
Suurt raiemahtu põhjendavad metsatöösturid vajadusega säilitada metsandussektoris töökohad. Nagu näitab ülevaade tänases lehes, pole seosed raiemahtude ja sektori tööhõive vahel kaugeltki nii otsesed. Suur osa puidutööstuses toimuvatest koondamistest on tingitud hoopis elektri kallinemisest.
See tähendab, et tootmise laiendamine ei lahendaks ettevõtete probleeme. Samuti viitavad needsamad koondamised ja sulgemised sellele, et majanduses on juba toimumas jahtumine, mistõttu nõudlus puidutoodete järele väheneb. Samas on muidugi puidu kui tooraine hinnad kõrged ja suur raiemaht ning toorme eksport aitaks hoida sektori käivet.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2022/10/19/14909619t1h7db3.jpg)