Tiina Tambaum ⟩ Kas pensioniikka jõudes muutume tundmatuseni?

Tiina Tambaum. Foto: Kaupo Kikkas

Kui vanem põlvkond on pidupäevadel avaliku tähelepanu keskpunktis, kuuleb ülevoolavaid pöördumisi «meie eakad», «väärikad memmed», «tegusad seeniorid». Millist mõistmist saab vanem inimene aga argipäeval, kui teeb oma tavalisi töid ja tegemisi, küsib Tallinna Ülikooli haridusgerontoloog Tiina Tambaum.

Ühel lörtsisel päeval peatas turvatöötaja Solarise keskuse uksel minu sõbra Aino (83). Tema saabaste otsa olid tõmmatud kassid ehk teisaldatavad naelikutega tallad, mis kaitsevad libedal ajal libastumast. Turvamees selgitas, et keskuse põrand kardab kriipimist. Aino sai aru ja keeras otsa ringi. Kas inimese võimaluste piiramine sellises olukorras on lahendus?

Aino kasutab kasse tavaliste vanuseliste, mitte erandlike haigusest tingitud muutuste tõttu. Kukkumisohu suurenemine kõrgemas vanuses on sama normaalne nagu see, et laps kasvab või beebiootel naine väsib kiiremini. Kasside kandjaid on palju, Aino pole erand. Kuid neid võiks olla veelgi rohkem. Abivahendid libisemise vastu võiksid olla müügil toidupoodides. Iseenda riskide maandamine tuleb mugavaks teha, selle asemel et ennetaja võimalusi piirata.