Erakondade arvutused põhinevad põlevkivielektri kasutamisel kütusena, mis on praeguses kriisiolukorras paratamatu, kuid ei saa ka parima tahtmise juures olla kestlik, sest põlevkivijaamad on amortiseerunud ega suuda meid varustada enam kaua, isegi kui seda sooviksime.
Riigikogu on pannud lootuse tuuleenergiale, mis peaks plaanide järgi juba kaheksa aasta pärast katma kogu meie elektrivajaduse. Selle nimel plaanitakse korraldada täiendavaid roheenergia vähempakkumisi, mis peaks hoo sisse andma tuuleparkide rajamisele.
Paraku on lootus lahendada meie elektrienergia varustuskindlus üksnes tuuleenergiaga ilmselgelt tuulepäine. Nagu Postimehe veergudel on korduvalt kirjutanud nii energeetikud kui ka majandusteadlased, ei saa tuuleenergiale lootma jääda, sest see on katkendlik. Tänase Postimehe Fookuse külgedel toob majandusanalüütik Heido Vitsur selle probleemi taas täie teravusega lugeja ette.
Roheelektri varustuskindluse tagamisel on ainus püsikindel lahendus selline, mis näeb lisaks tuule- ja päikeseenergia parkidele piisavat salvestusvõimsust ning pikemate pauside ja tipunõudluse tagamiseks ka juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu. Elektri salvestusjaamad puuduvad Eestis praegu täiesti ja juhitavat võimsust pakuvad amortiseerunud põlevkivijaamad. Kui tuuleparkide rajamise kõrval ei võeta tõsiselt ette salvestuse ja juhitavate võimsuste rajamist, siis oleme oma energeetikaga uppumiskursil.
Turg ei taga meile elektrienergia varustuskindlust pikas perspektiivis. Riik peab rohepöörde elluviimiseks jõuliselt sekkuma. Sellel on hind, millest tuleb hakata rääkima.
Nagu Vitsur märgib, vajaksime näiteks 12-päevase tuulevaikuse korvamiseks salvestusvõimsust 25 Paldiski salvesti mahus. Nende rajamine maksaks kokku üle 16 miljardi euro. On raske ette kujutada, kuidas see arendus võiks teoks saada, kui investeeringuid ja garantiisid pole seni saadud isegi Paldiski salvesti ehitamiseks.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/17/14904677t1h1868.jpg)