JUHTKIRI ⟩ Kalaseaduse eelnõu haiseb ülekohtu järele

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

• Kalapüügiseaduse muudatuse eelnõu ei soosi rannakalureid
• Seadusemuudatus viiks kalamajanduse monopoliseerumiseni
• Lisaks on see ebaõiglane ja mõjuks regionaalpoliitikale tagurlikult

Riigikogus tuleb teisele lugemisele kalapüügiseaduse muudatuse eelnõu, mille vastuvõtmise järel antaks Suurele Peetrile õigus Väikese Peetri leivakott piltlikult öeldes kalast tühjaks süüa. Ammu pole üks seadusemuudatus nii ilmselgelt ülekohtu järele haisenud.

Tänases lehes on põhjalik analüüs sellest, kuidas kalapüügiseaduse muudatuse eelnõu naeruväärsete ettekäänetega püüab Peipsi, Lämmijärve ja Pihkva järve kalapüügikvoote rannakalurite arvel suurtele kalastusettevõtetele ümber mängida.

Seni on kõik kalurid võinud oma püügilubadega püüda igaüks nii palju, kui suudavad, seni kuni kogu Eesti kalakvoot vastava liigi puhul saab täis. Selline kalapüügikorraldus on konkurentsipõhine – kes on parem ja töökam kalur, püüab rohkem ja teenib rohkem. Ja rannakalur ongi olnud oma mõne võrguga suhteliselt edukam kui suured ettevõtted paljude võrkudega.

Uus kord kehtestaks kvoodi iga püügiriista kohta eraldi. See tähendab, et põhimõtteliselt kirjutataks iga kaluri teenistusele ka lagi ette. Rannakalurid uue seaduse jõustumisel end enam ära majandada ei suudaks.

Eelnõu põhjendused on pehmelt öeldes naeruväärsed. Väidetavalt püütakse hooaja alguses kogu kvoot väga kiiresti välja, mis tähendab, et kala tuleb hakata külmutama, see on kulukas ja pealegi ei taha eesti inimene külmutatud kala. Kui nii, siis jagatagu aastakvoot nädalate või kuude peale, mis teoorias võiks püügi intensiivsust tasandada. Kogenud rannakalurid siiski ütlevad, et kala tuleb lühikeseks ajaks ja siis tulebki püüda, niipalju kui saab.

Samas kasvaks seadusemuudatusega oluliselt administreerimiskulud, sest arvet tuleb pidada iga püügivahendi kohta eraldi. Ühesõnaga uus süsteem tuleks keerukam ja kulukam ning selle kasu kalandusele tervikuna enam kui kaheldav.

Kalapüügiseaduse muudatus mõistaks rannakülad sisuliselt väljasuremisele. See otsus oleks läbinisti ebaõiglane rannakalurite suhtes ja ka regionaalpoliitiliselt tagurlik.

Küll aga on selge, et seadusemuudatus viib jõustumise korral kalamajanduse monopoliseerumiseni. Püügilubasid on kindlaks määratud hulk, riik neid juurde ei anna. Neid saab üksnes pärandada või osta. Kui seadusemuudatus jõustub, siis ei jääks rannakaluritele eriti muud võimalust kui õigused ära müüa. Hetkeks tekiks sellel turul ülepakkumine, mis võimaldaks suurettevõtetel püügiõigused odavalt kokku osta.

Skeem on nii ilmne ja kasulik suurtele püügiettevõtetel, et on lausa naeruväärne, et selle seadusemuudatuse «õlitamiseks» tegi OÜ Kallaste Kaluri omanik 2019. aastal EKRE-le vaid 10 000-eurose annetuse. Ja rahandusministri Martin Helme nõunik Kersti Kracht püüdiski seaduseelnõu juba toona läbi suruda.

Juba see fakt iseenesest peaks olema piisav, et selline seadusemuudatus ei tohiks kuidagi jõuda riigikokku või selle asjakohasest komisjonist kaugemale. Ometi oleme olukorras, kus riigikogu on valmis eelnõu seaduseks muutma, määrates rannakülad sisuliselt väljasuremisele. Rääkimata sellest, et see otsus oleks läbinisti ebaõiglane, oleks see ka regionaalpoliitiliselt tagurlik.

Kui kalapüügiseaduse muudatus peaks riigikogus siiski kalasilmselt vastu võetama, poleks see mitte üksnes hoop riigikogu haprale autoriteedile, vaid jätaks haisu külge igale saadikule, kes selle poolt oma hääle annab.