Mart Kivastik ⟩ Varblase elu: kõige tähtsam oli mitte sattuda keskklassi

09.12.2021, Tartu. Kirjanik Mart Kivastik. Foto Sille Annuk, Tartu Postimees Foto: Sille Annuk

Kui kaheksakümnendal aastal hakati Tartus Kvissentali uut jahtklubi hoonet ehitama, otsiti sinna tööle ehitusmehi. Ma läksin suveks Kvissu tööle, kuigi ma esialgu eriti midagi ehitada ei osanud, ei tahtnud ka, aga me teenisime kaks rubla tunnis. Tolle aja kohta hästi, Humalas maksis kann õlut 44 kopsi. Umbes neli sellist tunnis, kirjutab Mart Kivastik.

Kvissentali ehitajad oli kirju seltskond, teiste hulgas oli üks kitsehabeme ja jämedate prillidega tüüp, keda hüüti Varblaseks – hiljem tuli välja, et see ongi ta nimi –, kes samuti ei osanud midagi, aga raha oli vaja. Kvissentali tõi Varblase Jüri Tikk, kes oli samasugune elukunstnik. Vene ajal oli Tikk ärikas, müüs nätsu, plaate ja teksaseid, siis töötas kultuuriosakonnas, kandis ülikonda ja lipsu, aga üle kõige meeldisid talle relvad. Kui me N Venest pääsesime, pühendus ta relvadele ja sõjale. Ta ülendati isegi Paldiski komandandiks ja Mart Laari adjutandiks. See andis talle võimaluse esineda telekas, munder seljas, ta ise oleks eelistanud muidugi Wehrmachti Hugo Bossi oma, aga munder on munder, käis Eesti oma ka. Kui Eestis pärast venelasi rahulikuks jäi, kadus Tikul elu mõte ja ta kihutas kahesajaga vastu puud. Tiku aeg sai lihtsalt otsa, aga tal oli see aeg! Lõppude lõpuks ei pea elu kohutavalt pikk olema, aga ta peab olema elu!

Pole aimugi, kuidas Varblane ja Tikk teineteist tundsid. Varblane oli küll aeg-ajalt väga metsikus meeleolus, aga relva pole ma tema käes näinud. Tikk ütles tookord Varblast tutvustades, et see on üks dissident spordimuuseumist. Ju Varblane töötas tollal spordimuuseumis, aga oli vallandatud või midagi taolist. Ta oli üks maailma andetumaid ehitajaid, seda enam, et ta ei näinud eriti. Tal olid eriti paksud prillid. Ilma nendeta oli ta kadund mees.