P, 5.02.2023

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Aasta koolijuht: kooli tuleks juhtida nii, nagu kannaks vastutust järgmise saja aasta eest

Intervjuu
Martin Pent
, Fookuse Hariduse ja teaduse toimetaja
Aasta koolijuht: kooli tuleks juhtida nii, nagu kannaks vastutust järgmise saja aasta eest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aasta koolijuhi tiitliga pärjatud Hiie Asser on oma kooliga seotud olnud juba peaaegu 40 aastat järjepanu.
Aasta koolijuhi tiitliga pärjatud Hiie Asser on oma kooliga seotud olnud juba peaaegu 40 aastat järjepanu. Foto: Ragnar Peets

Kui tahta mingil alal tõeliselt kompetentseks saada, siis tuleb julgeda võtta pikaajaline vastutus ning õppida oma südamelähedast valdkonda tundma läbi paljude eri vaatenurkade, leiab koolijuhina kõrgeima tunnustuse pälvinud Tartu Annelinna gümnaasiumi direktor Hiie Asser.

Oma kodukoolis olete töötanud alates 1984. aastast, 21 aastat olite õppejuht, kooli direktorina algab 14. aastaring. Kuulates arutelusid selle üle, kas direktoreid peaks siduma tähtajaliste või tähtajatute lepingutega, siis kas 13 aastat koolijuhina on teie meelest lühike või pikk aeg?

Ma ise ei vaimustu eriti lühikestest tähtaegadest. Minu arvates peaks kooli juhtima nii, et vastutus tuleks võtta järgmise saja aasta eest. Kui meie meeskond siin koolis teaks, et meie tähtaeg on viis või seitse aastat, siis on võimalik, et see vähendaks vastutuse määra.

Missugune on teie suurim isiklik võit direktoriametis?

See, mis mulle esimesena meenub, pole kuidagi seotud minu enda ega ka meie kollektiivi tublidusega. Meile on viimased kolm-neli aastat olnud erakordselt keerulised – ma ei pea silmas ainult koroonaviirust, mis muutis õppimise tingimused väga ebakindlaks. Sellele eelnes meil aasta asenduspindadel, mis tähendas, et asusime neljas eri kohas. Ja omakorda enne seda oli veel väljakolimise aasta, mis põhjustas kahte sorti teadmatust: kuidas me asenduspindadel hakkama saame ning kuidas läheb renoveeritud majaga. Aga ju oli see meie saatus. Minu meeskonna tublidus seisnes selles, et suutsime ka neil rasketel aastatel säilitada küllaltki hästi toimiva kooli.

Samamoodi meenutan ajavahemikku käesoleva aasta märtsist maini, mil me olime pandud hästi keerulisse seisu. Avalikkusel oli suur hirm selle ees, mis saab, kui meie kohalikud venelased ja siia saabunud ukrainlased omavahel ühes koolis kokku saavad. Keegi ei saanud seda ju ette teada, aga see, kui hästi ja toetavalt meie koolipere uusi õpilasi vastu võttis, liigutas mind väga. See pole mitte minu isiklik võit, vaid suur isiklik rõõm. Täna õpib meil üle 150 ukrainlase.

Olete kogu senise vestluse jooksul kasutanud peaaegu eranditult meie-vormi ning rääkinud väga palju oma kollektiivist, samas teame väga hästi, missugune peavalu on õpetajate leidmine ükskõik missuguses Eestimaa nurgas. Kas personali leidmine suure venekeelsete õpilaste osakaaluga keelekümbluskooli on isegi veel raskem?

Ma arvan küll, et see on nii. Kui klassis istubki 24 eesti keelest erineva emakeelega noort, siis see vahel ikka ehmatab inimesi. Samas on mul hulk näiteid uuematest õpetajatest, kes ei ole üldse vene keelega elu sees kokku puutunud ja see ei ole neile takistus siin hästi hakkama saada. Otsustab ikkagi õpetaja sarm ja tahtmine, mitte keeleline taust, kust tullakse.

Suhtumist on kahte moodi: ühed, kes tajuvad seda kui eksootikat ning uut väljakutset, ja teised, keda see heidutab. Kui naasime vastrenoveeritud koolimajja, siis pidime ühel aastal võtma tööle 15 uut õpetajat, ja nendest on tänaseks lahkunud vaid kaks. Ma arvan, et see on väga hea protsent: see näitab, et kes tulevad, need ka kohanevad.

Märksõnad
Tagasi üles