/nginx/o/2022/08/24/14786035t1hf6a4.jpg)
/nginx/o/2022/10/13/14896790t1h1942.jpg)
- Õpetaja karjäärimudel on olemas, aga see on väheste privileeg
- Keelt saab õpetada, ent rahvuslikku kuuluvust muuta pigem mitte
- Kardetud konfliktid venelaste ja ukrainlaste vahel jäid koolis olemata
Tänavuse parima koolijuhi lugu õpetab ennekõike kahte asja: esiteks, lõimumine on järjepideva töö puhul tegelikult võimalik, ning teiseks, vaid aastakümnetepikkune töö nii heade kui ka halbade aegade kiuste viib tõelise vilumuseni, kirjutab Fookuse toimetaja Martin Pent.
Kes veel mõned aastad tagasi juhtus Tartus Kaunase puiesteel jalutama, ei saanud tal märkamata jääda üks suur kollast värvi kivihoone, mis nägi välja, nagu oleks see olnud mitme mürsutabamuse sihtmärk. Kuigi tol hetkel võis see tunduda teisiti, oli tegemist Tartu suurima kooli, tol hetkel renoveerimistööde algetapis Annelinna gümnaasiumiga, mis elas läbi rasket aega: distantsõpe distantsõppeks, kogu koolipere pidi hinge kinni hoides veel ka ootama, et nende kodukool üldse üles saaks ehitatud.
Täna sedasama hoonet nähes on pilt tundmatuseni muutunud ning vanast ja väsinud tondilossist on saanud moodne ja särav haridustempel. Ebameeldivused üle linna asenduspindadel õppimise eest said õnneks vääriliselt tasutud. Ja vähe sellest, nende seinte vahel askeldab iga päev ka meeskond, keda juhib äsja kõrgeima üleriigilise tunnustuse, aasta haridusasutuse juhi tiitli pälvinud Hiie Asser, kellega tehtud pikka intervjuud saab käesolevast Fookusest lugeda.
On seda asjakohasem, et tunnustuse pälvis see kool ja see juht, kes on keelekümblust teinud veel enne, kui see sõna üldse meie kõnepruuki jõudis.
Annelinn on Tartu jaoks umbes sama, nagu seda on Lasnamäe Tallinna jaoks, vaid mastaabid on natuke väiksemad. Isegi nende kahe linnaosa maine on pisut sarnane, see tähendab, mitte tingimata kõige parem. Ent seda asjakohasem, et tunnustuse pälvis see kool ja see juht, kes on keelekümbluse asja ajanud veel enne, kui see sõna üldse meie kõnepruuki jõudis. Annelinna gümnaasium on kahest – nüüd ka juba kolmest ja rohkemast – rahvusest inimgruppide integreerimise asjus olnud tõeline pioneer ja teenäitaja.
/nginx/o/2022/10/13/14896791t1he64d.jpg)
Õppekeele küsimus on olude sunnil muutunud taas tähelepanuväärseks teemaks, mille üle diskuteeritakse ka kõige kõrgemal tasandil. Samas Asser, kellel on ette näidata peaaegu nelja aastakümne pikkune tööstaaž mitmetes ametites just nimelt eesti keele võõrkeelena õpetamise valdkonnas, paneb südamele, et lõppkokkuvõttes saab peaeesmärk olla ikkagi hariduse andmine, mitte rahvusliku kuuluvuse muutmine, nagu see viimasel ajal üha enam tundub.
Kahtlemata on teema delikaatne. Meil puuduvad vahendid inimese hingepõhja piilumiseks: kes ikkagi lõpuks kelle poolt on, missugusele rahvusele või grupile truu ollakse, kelle keel või meel siis viimaks ikkagi südamelähedasem on. Riigikeel on riigikeel, see on selge ja see kaalub oma riigis üles kõik muud keeled. Kuid nagu ütleb ka direktor Asser, tuleb olla ettevaatlik innuka tahtega õpetada selgeks mitte ainult keel, vaid muuta siinsed venelased ja ukrainlased ülepea eestlasteks.
Tuleb olla ettevaatlik innuka tahtega õpetada selgeks mitte ainult keel, vaid muuta siinsed venelased ja ukrainlased ülepea eestlasteks.
Aasta koolijuhi sõnul läks hästi, et eestikeelset õpet alati pooldanud pered ei muutunud ühtäkki trotslikuks, kui riigikeele heal tasemel valdamine seati ühel hetkel kiirkorras ülesandeks. Inimlikult on see mõistetav, sest sedasorti äkilised rõhuasetuste muutused annavad ju sageli algselt kavandatule risti vastupidise tulemuse. Õnneks on Hiie Asser ja tema Annelinna gümnaasiumi pere hea näide, et mõistev ja rahumeelne eri rahvusgruppide kooseksisteerimine pole ulme, vaid täiesti ehtne nähtus. See aga süstib vajalikku lootust kõigile, et antud suunas liikuda.
Mida parima koolijuhi lugu veel õpetab: õpetaja karjäärimudel on tegelikult olemas, aga sellega on nagu iga teise töögagi, see on jõukohane vaid vähestele ja kõige enam pühendunutele. Alles pärast seda, kui aastate jooksul läbi käidud kõikvõimalikud haridustasemed ja ametid, jäädes samal ajal truuks oma kodukoolile ning missioonile, saabus kõrgeim tunnustus. Ja ehk peakski see nii olema.