President Alar Karis pani ühes äsjases intervjuus südamele: «Tuuletormid ja üleujutused ikka tulevad, isegi Eestis. Sõltumata sellest, kas käib sõda või mitte. See peaks olema igapäevane asi, et oleksime mõneks ajaks varustatud.»
Sellega nõustume ilmselt kõik: tühja telefoni või kõhuga ei taha pikaks ajaks jääda keegi. Noogutame heakskiitvalt kaasa, kuid järgmisel hetkel sööstavad mõtted mujale. Tundub, et see kõik jääb siiski kaugele ja küll kunagi tulevikus jõuab valmistuda. Kuid kas ikka jõuab? Kui küsida hätta sattunud inimestelt tagantjärgi, kas nad uskusid, et end ühel hetkel sellisest olukorrast leiavad – mis te arvate, mis nad vastavad? Õnnetused on päriselt ootamatud. Nutika varuga võib aga kriisiajast, olgu selleks siis sõiduteid mattev lumetorm või elektriliine rapsiv marutuul, võrdlemisi valutult läbi tulla.