JUHTKIRI ⟩ Põhiseadusesse kirjutatud usuvabadusel on piirid

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku alla kuuluv Ristija Johannese kirik Viljandis Foto: Marko Saarm

• Meile on omane euroopalik traditsioon, mis ütleb, et kirik on riigist lahus
• Venemaal on kirik ikka olnud riigikirik ja Moskva patriarh tsaaride käepikendus
• Metropoliit Eugeni tegi avalduse, et tema ei jaga patriarh Kirilli sõnu

Eesti põhiseaduse teise peatüki paragrahv 40 ütleb: «Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.»

Järgmine paragrahv kinnitab ka igaühe õigust jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele.

Põhiseadusesse kirjutatud usuvabadus tekitab mõneski küsimuse, mil määral võib riik sekkuda kiriku asjadesse, praegusel juhul siis nõuda Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku metropoliidilt Eugenilt ühemõttelist ja selget seisukoha, mida ta arvab patriarh Kirilli õigustustest Venemaa sõjale Ukrainas, ähvardades talt muidu elamisluba ära võtta. Postimees usub loomulikult, et riigi asi polegi nõuda kirikult õigeid vastuseid põletavatele päevapoliitilistele probleemidele. Aga.

Usuvabadus on individuaalne õigus ja ka sellisena oma piirangutega, kui see hakkab segama teiste inimeste õigusi. Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik on aga ligikaudu 150 000 inimest koondav organisatsioon.

Euroopast võib tuua hulgaliselt näiteid islami usu kohta, mille jutlustajad on oma asukohamaa seadustega pahuksisse läinud. Seetõttu on mõnedki samuti usuvabadust tagavad riigid sulgenud terve hulga mošeesid, neis jutlustanud imaame maalt välja saatnud või vangi pannud.

Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik on sisuliselt idanaabri riigikiriku allüksus. Potentsiaalne konflikt Eesti riigi huvidega on sellisesse asjakorraldusse juba sisse kirjutatud.

Meile omane euroopalik traditsioon ütleb, et kirik on riigist lahus – esimene tegeleb oma liikmete hingeõnnistusega, teine aga maise võimu küsimustega. Vene komberuumis seda pole, õigeusu kirik on ikka olnud riigikirik ja Moskva patriarh tsaaride võimu käepikendus. Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik on sisuliselt idanaabri riigikiriku allüksus. Potentsiaalne konflikt Eesti riigi huvidega on sellisesse asjakorraldusse juba sisse kirjutatud. Praeguses olukorras, kus Moskva patriarh Kirill ja talle alluvad vaimulikud tegelevad otsesõnu Vene vallutussõjale takka kiitmisega, on küsimuste esitamine õigustatud.

Metropoliit Eugeni teatas eile, et tema ei jaga patriarh Kirilli sõnu, justkui antaks patud andeks sõjaväelastele, kes hukkuvad sõjaväelase kohust täites, lisades, et ühines märtsis Eesti Kirikute Nõukogu avaldusega, mis mõistis hukka sõja ja kutsus üles sõjategevust lõpetama. See on temalt märkimisväärne samm, iseäranis arvestades Eugeni tausta – enne seda, kui ta nelja aasta eest Eesti metropoliidiks valiti, teenis Kasahstanis sündinud vaimulik kogu elu Venemaal. Väga hea, et ta selge seisukohaga esines.

Siiski ei tähenda see, et võiksime nüüd kergendatult ohata ja käed rüppe lasta, nagu oleks kõik mured sellega lahendatud. Nagu öeldud, potentsiaalne konflikt Eesti riigi huvidega on praegusesse korraldusse sisse kirjutatud, ja me peame säilitama valvsuse, et see oht ei realiseeruks.

Ei tohi unustada sedagi, et Eestis on ka kaks kogudust, mis alluvad otse Moskva patriarhaadile, üks neist asub Tallinnas Toompeal, otse riigikogu vastas Aleksander Nevski katedraalis, teine aga Pühtitsa kloostris.