Martin Hurt ⟩ Nõudlikum ajateenistus on sageli prestiižsem

Lisaõppekogunemine Okas 22 Foto: Eesti Kaitsevägi

Hiljuti vallandus elav avalik arutelu ajateenistuse kestuse võimaliku pikendamise üle. Kaitseväe juhataja kindral Herem käis välja mõtte ajateenistuse pikendamisest ja põhjendas seda uute keerukamate relvasüsteemide kasutusevõtu ning vajadusega rakendada ajateenijate sõjalisi oskusi juba rahuajal. Mõnevõrra ootuspäraselt on aga avalik arutelu kujunenud pigem laialivalguvaks, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Martin Hurt.

 

Eesti ajateenistuse põhielemendid kujunesid välja enam kui kaks aastakümmet tagasi. 2000. aastal vastu võetud kaitseväeteenistuse seadus sätestas, et ajateenistuse kestus ei või olla pikem kui 12 kuud ega lühem kui kaheksa kuud sõltuvalt põhiväeliigist, sõjaväelise väljaõppe iseloomust ning väeosale või struktuuriüksusele seatud ülesannetest. Järgnevatel aastatel kujunes esialgu paberil välja reservil põhinev väestruktuur, mida toitis ajateenistus: ajateenijad läbisid sõjalise väljaõppe, mille lõppedes nad arvati konkreetse reservüksuse koosseisu. Riigi sõjaline kaitse tugineski reservüksustele, mitte ajateenijatega mehitatud väeosadele. Mõnda aega nimetati väeosasid väljaõppekeskusteks. Ka praeguse kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt on ajateenistuse eesmärk üksnes sõjaväelise väljaõppe saamine.