Aleksei Turovski ⟩ Paavianide tarkus lööb pahviks

«See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke,» on öelnud Charles Darwin. Karvutu šimpans Mysore’i loomaaias. Foto: Wikimedia Commons

Paavianid, aga ka babuiinid, mandrillid, gamadrillid ja geladad kuuluvad vana maailma pärdiklaste sugukonda, nii nagu ka valgeninapärdikud, mangoobid, languurid, makaagid jpt, kirjutab zooloog Aleksei Turovski.

Sugukond on väga suur, kuid pea kõikide liikide sotsiaalsele struktuurile on omane ­autoriteetsete vanemate emaste, nimelt vanaemade n-ö parlamentaarne ülemvõim. Just vanaemad – see aga ei pruugi tähendada, et nad on vanad, vaid seda, et neil on õnnestunud oma lastest kasvatada omakorda pädevad lapsevanemad – määravad kõrgematesse täideviivatesse ametitesse võimsad ja tõhusalt relvastatud (lõikava tagaservaga ülemised kihvad võivad olla üle 7 cm pikkused) isased. Näiteks on karupaaviani isased peaaegu järgu võrra suuremad kui emased, kaaludes kuni 55 kg. 

Kõige võimsamad ja autoriteetsemad isased moodustavad n-ö alfagrupi. Neist mõnevõrra vähem võimekad, tavaliselt lihtsalt nooremad, beetaisaste grupi. Ülemvõim kuulub tavaliselt ühele alfa grupi isasele, kelle korraldusi täidetakse momentaanselt ja kes võib oma alluvaid väga karmilt kuulekusele ja korrale kutsuda, kuid kelle positsiooni vaidlustavad enam-vähem pidevalt teised juhtgruppi kuulujad. Võimuvahetuse viivad ellu aga vanaemad, kes ümbritsevad tiheda ringina oma uut soosikut ja hakkavad teda demonstratiivselt hooldama ehk gruumina. Huvitav on see, et paljudel liikidel ei ürita vanaemade poolt tagandatud ­isane loom parlamendi otsust vaidlustada, vaid asub pidama kaitsja ja õpetaja ametit, kutsudes enda juurde eelkõige noori emaseid. Sellised isased tegelevad niimoodi poliitilise lobiga, valmistades ette tuleviku valijaskonda.