JUHTKIRI ⟩ Kolme slaavi rahva parimad pojad ja tütred said tunnustuse

Foto: Postimees

• Valgevene opositsiooni ei unustatud
• Inimõigusi rikkuv Venemaa ei saa olla ÜRO Julgeolekunõukogus
• Nobeli rahukomitee otsus oli mõneti üllatav

Tänavune Nobeli preemia läks õigesse kohta ja õige asja eest.

Nobeli rahupreemia sidumine Venemaa sõjaga Ukrainas ei saa kellelegi olla üllatus. Mõni päev varem spekuleeriti, et selle võib saada keegi Venemaa presidendi ja agressioonisõja häälekatest kriitikutest. Kuid kes?

Nobeli komitee üllatas saalomonliku otsusega, tõstes korraga esile kolme palju kannatanud rahva – venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste – parimad esindajad, kes on kõige järjekindlamalt seisnud inimõiguste kaitsel, sealjuures tihti oma eluga riskides.

Isikuna tõsteti ainsana esile valgevenelane Aless Bjaljatski. Rahupreemia andmine Bjaljatskile on väga loogiline, aga samas ikkagi ootamatu valik. Asi on selles, et suurim rahvusvaheline tähelepanu koondus temale kümmekond aastat tagasi.

Bjaljatski esimene vangipanek 2011. aastal tegi temast ühe kõige prominentsema süümevangi, kelle vabastamist nõuti arvukatel rahvusvahelistel foorumitel. Sel ajal oli veel põhjust imestada selle üle, et opositsiooniliste poliitikute ja ajakirjanike kõrval muutusid jõhkra režiimi sihtmärgiks inimõiguste kaitsjad. Kolm aastat hiljem Valgevene inimõiguskeskuse juht siiski vabastati.

Tänasel vaateveerul tuleb meenutada, et kaks aastat tagasi suruti maha Valgevene režiimivastased suurmeeleavaldused ning aasta tagasi toimus Venemaa kodanikuühiskonna täielik tasalülitamine. Selle käigus suleti ka ühendus Memorial. Tänavu algas juba Kremli verine sõda Ukraina riigi ja rahva vastu.

Kõiki neid sündmusi arvestades pole imestada, et Aless Bjaljatski nimi oli jooksvate sündmuste uudisvoos pigem tagaplaanil. Ometi on ta alates 2021. aasta suvest koos paljude kaaskannatajatega taas trellide taga ja taas nõuab vaba maailm tema vabastamist.

Nobeli komitee üllatas saalomonliku otsusega, tõstes korraga esile kolme rahva parimad esindajad, kes on kõige järjekindlamalt seisnud inimõiguste kaitsel.

Bjaljatski asutatud inimõiguskeskusel Vjasna ja samuti rahupreemia pälvinud Memorialil on palju ühist. Memoriali mälutöö oli algselt muidugi laiema haardega kavandatud ja ideaalis pidanuks see viima Venemaa ajaloos toime pandud kuritegude teadvustamiseni ja lõpuks vaimse enesepuhastuseni. Nii see ei läinud, ehkki Memoriali roll inimõiguste kaitsel oli tohutu. Bjaljatski Vjasna keskendus rohkem jooksvatele inimõigusrikkumistele Aljaksandr Lukašenka juhitud Valgevenes.

Kolmest preemia pälvinust on Ukraina Kodanikuvabaduste Keskus ühelt poolt kõige paremas, aga teisalt kõige hirmsamas olukorras. Jah, nad saavad vabalt tegutseda. Aga nad peavad päevast päeva tegelema genotsiidiohvritega. Paljude tapetud, vägistatud ja ühishauda maetud kaaskodanike saatustega. See on psühholoogiliselt raske koorem.

Pole imestada, et keskuse juhi Oleksandra Matvõitšuki ühed esimesed sõnad preemia pälvimisest teada saades väljendasid nõuet viia Venemaa president Vladimir Putin rahvusvahelise tribunali ette. Loodame meiegi, et see aeg tuleb ja võimalikult kiirelt.

Ja lõpuks. Vene, Valgevene ja Ukraina inimõiguslaste pärgamine osutab ka rahvusvahelise inimõigustöö suurimale kitsaskohale. Kõige jõhkramaid kuritegusid toime paneva Venemaa koht ei saa olla ÜRO Julgeolekunõukogus. Ka see probleem peab lahenema nii kiirelt kui võimalik.