/nginx/o/2022/10/05/14879222t1h56e0.jpg)
Eestikeelsele haridusele ülemineku eelnõu läbis valitsuse kooskõlastusringi. Samal ajal kogunesid Toompeal esimese iseseisvuse taastamise järgse riigikogu koosseisu liikmed, et tähistada 30 aasta möödumist toona alustatud tööst.
Kas karjuv dissonants? Seda muidugi, kui arvestada, et 30 aastat hiljem kestab ammune okupatsioonirežiim Eesti koolisüsteemis edasi. Ei taha selles süüdistada VII riigikogu (1992–1995), mis jõudis lühikese aja jooksul väga palju, küll aga kõiki järgmisi valitsusi ja riigikogu koosseise, kes pole suutnud õppekeele küsimust lahendada.
Praegune algatus jõuab parlamenti, kui XIV riigikogu on tööga lõpusirgel. Pärast Venemaa võika agressioonisõja algust Ukrainas on eesti keelele ülemineku vastaste hääl jäänud tunduvalt nõrgemaks, mis lubab uskuda, et eelnõu saab seaduseks ning tuleva aasta hakul toimuvad parlamendivalimised ei anna esitatud kavale tagasikäiku, vaid vastupidi, hoogu tuleb juurde.
Lootust sisendab, et praegune üleminekukava sisaldab kõiki peamisi aspekte, et hiljemalt 2029. aasta sügiseks oleks protsess lõpule viidud. Selleks muudetakse nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekavu, esitatakse ülemineku tegevuskava ja tagatakse rahastamine, samuti ettevõetu teostamiseks vajalik kontroll ja järelevalve. Ja koolieelsed lasteasutused toimivad 2024. aastast ainult eesti keeles.
Eelnõu detailid eeldavad arutelu ja lihvimist riigikogus, kuid suunda ei tohi enam muuta. Otsustavalt tuleb lõpetada kurtmine õpetajate puudumise üle ja osa lapsevanemate soovi üle lasta Eesti riigil vene kooli edasi pidada. Seda tegude ja lahendustega, mille puhul arutatakse üleskerkivad probleemid heatahtlikult läbi, kuid lõppeesmärgist ei taganeta sammugi.
Eesti hariduse kvaliteet on maailma võrdluses väga heal järjel ning eestikeelne haridus võrrelduna Eestis seni antava venekeelse haridusega on omakorda märgatavalt parem.
Kui näiteks õpetajakoolituse lõpetaja keeletase pole piisav, et eestikeelses koolis õpetajana toime tulla, siis suunatakse üliõpilane eestikeelsesse keelekeskkonda praktikale, kuni tase on piisav. Me räägime edaspidi probleemide lahendamisest, mitte sellest, miks ühte või teist küsimust ei saa lahendada.
See ei tähenda üksnes suurt tööd õpetajaskonna ettevalmistamisel, vaid ka ennetavat tegelemist perede ja lapsevanemate võimalike hirmude hajutamiseks. Meil on selleks häid argumente, sest Eesti hariduse kvaliteet on maailma võrdluses väga heal järjel ning eestikeelne haridus võrrelduna Eestis seni antava venekeelse haridusega on omakorda märgatavalt parem.
Muu hulgas vajab jõulist mõtestamist olukord, kus Eestisse on lühikese aja jooksul saabunud kümneid tuhandeid Ukraina sõjapõgenikke, kellest ilmselt paljud jäävad siia pikaks ajaks. Valitsus, kõik omavalitsused, koolid ja õpetajad peavad andma selge sõnumi: Eesti on riik, kus haridus on eestikeelne. Ja Eesti ei ole riik, kus on võimalik läbi saada vene keelega, kui see peaks tunduma kellelegi lihtsam või harjumuspärasem.
Postimees ja meie kaasautorid on kirjutanud eestikeelse hariduse imperatiivist pikka aega ja järjepidevalt. Me väljendame sellega Eesti ühiskonna enamuse seisukohta ja tahet. Nüüd ja edaspidi.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)