Urve Eslas: «Puhastuse» plekid Eesti maniskil
6. märts 2012, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sofi Oksaneni «Puhastusel» on omadus tormi sünnitada. Alles paar aastat tagasi vallandus üle Eesti pahameelepahvak, korraldati vestlusringe, tehti raadiosaateid, kirjutati arvamuslugusid ilukirjanduse ja ajaloo erinevusest.
Nüüd, kui «Puhastus» on näidendina maailma teatritesse jõudnud, kordub kõik järjekindlusega, nagu oleks keegi vahepeal kustukummiga mälust üle käinud. Jäänud on vaid valu ja pahameel, et keegi on meie ajaloo tumedamaid hetki kasutanud oma isiklike ambitsioonide toitmiseks ning toonud sellega kaasa Eestist ideoloogiliselt «vale» kuvandi tekkimise.
Kolleeg Priit Hõbemägi tegi sellel korral Delfis otsa lahti, viidates Postimehes ilmunud näidendiarvustusele: «Artiklist loen, et Sofi Oksanen on viinud teadmise Eestist ja meie ajaloost miljonite ja miljonite muu maailma suhtes veidi ignorantsete vana Euroopa kodanikeni. Ja siin tunnen, kuidas ajaloole tõmmatakse ideoloogiline kott pähe ja kõike järgnevat tuleb mõista ainult ühes, «ajalooliselt õiges» võtmes. /…/ Eesti ajaloo jubedused ei peaks koormahobustena kõndima kunstilisse vormi rakendatud ideoloogilise vankri ees.»
Kuna toonased arutelud on kõik digitaalsel kujul olemas, võiks siin nende meenutamise asemel püüda vahetada perspektiivi ning vaadata Eesti kuvandi kujunemist nii, nagu seda näevad need, kelle arvamus meid kõige enam näib huvitavat: teised eurooplased.
Vana Euroopa nägemus ajaloost on – just nagu ka meie oma – veidi inertse maailmapildi vili, mis toetub ajalooõpikutele, mis – just nagu meiegi omad – on kirjutatud selle maailmapildi keskselt. Selle kohaselt on Euroopa idaserv piirkond «kusagil seal». Samas on kasvamas, tõsi, mitte ülearu kiiresti, huvi alternatiivsete ajalookäsitluste vastu, ja selles võib näha väikeriikidele võimalust saada osaks suuremast käsitlusest.
Kartus aga, et Oksaneni Eesti, «alanduste ja õuduste maa», nagu Hõbemägi seda kirjeldab, saaks ainsaks või domineerivaks kuvandiks, näib end välisajakirjandusega kursis hoidjatele isegi veidi naljakas. Ühe riigi kuvand sünnib väga paljude lugude koosmõjul.
Tuleviku ees hirmul Euroopa meedias domineerivad majandus- ja poliitikauudised, ja nende kaudu viimase poole aasta jooksul maailma jõudnud, heade majandustulemuste harjal sündinud Eesti lugu on Oksaneni Eestist üsna erinev – see räägib edukast väikeriigist, eurotsooni uustulnukast, kes annab lootust majandusliidu püsima jäämisele.
Muide, Londoni lavastaja Elgiva Fieldi sõnul ei ärata «Puhastus» vanas Euroopas mitte haletsust, vaid imetlust meie tugevuse üle. Et see meile endile näib «alanduste ja õuduste maa» loona, tuleneb rohkem meist kui raamatust.