L, 10.12.2022

Ülle Madise ⟩ Hirm ja viha on kõlbmatud teejuhid

Ülle Madise
, õiguskantsler
Hirm ja viha on kõlbmatud teejuhid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 11
22SEP22. Tallinn. Õiguskantsler Ülle Madise saates Otse Postimehest. Saatejuht Ulla Länts.
22SEP22. Tallinn. Õiguskantsler Ülle Madise saates Otse Postimehest. Saatejuht Ulla Länts. Foto: Erik Prozes
  • Õiguste ja vabaduste piiramist tuleb hästi põhjendada
  • Mõni lahendus näib ahvatlev, aga ei vii eesmärgile
  • Eesti edu pant on kokkuleppedemokraatia

Agressorist naaberriigi sõjakuritegudest tingitud viha ning hirm elu, tervise ja tuleviku pärast valdab ümberringi paljude meeli. On ka põhjust: esmalt üleilmne nakkushaigus, siis sõda, iga päevaga süvenev mure hakkamasaamise pärast, kirjutab õiguskantsler Ülle Madise.

Tahaks midagi otsekohe teha! Just sellisel ajal pannaksegi rahva tarkus proovile. Kas suudame riiklikke otsuseid loogiliselt läbi mõelda ning teha ainult seda, millest on kasu? Kas suudame mitu käiku ette näha, emotsiooni ajel kahju tekitamisest hoiduda, keskenduda probleemi arukale lahendamisele ja vältida omavahel riidu minemist?

Kohtud, õiguskantsler ja teised sõltumatud institutsioonid teevad oma tööd, kui nõuavad tuginemist faktidele, loogikale, seadustele ja põhiseadusele. Põhiseadus nõuab kõikide õiguste ja vabaduste piiramise korralikku põhjendamist. Ausalt tuleb ära näidata muudatuste tegelik eesmärk ning esitada faktidel ja loogikal põhinev tõestus, et kasutusele võetud abinõud tõesti aitavad ja et kasu saab rohkem kui kahju.

Eesmärk peab seejuures olema saavutatav: näiteks kõikide Eestis elavate inimeste hoiakute muutmine või õigeks loetavast erineval meelel olijate Eestist minema saatmine ei ole päriselt saavutatav, nagu ei ole ka koroonaviiruse kaotamine või täielik kaitse selle külgesaamise eest ega üleilmne kiire saastamispidur. Mõistan, et need tõdemused võivad tekitada meelehärmi. Sest midagi ju tuleks teha, kohe!

Muidugi võib tunduda, et põhiseadus segab. Milleks meile keerulisel ajal need kammitsevad reeglid, kui on kiire, hirm ja raev? Raske võib olla leppida sellega, et õigusriigis ei tohi inimeste vabadust ja vastutust piirata köitva loosungi all, et «aga midagi tuleb ju ette võtta!», «äkki natuke aitab» või «teised riigid teevad ka».

Näiteks võib esmapilgul tunduda hea mõte võtta kohalikel valimistel hääleõigus neilt Eesti püsielanikelt, kes pole Eesti ega teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud. Rõhk on siin püsielaniku mõistel: hääleõigus on vaid neil nn kolmandate riikide kodanikel ja nn halli passi omanikel, kes Eestis kaua õiguskuulekalt elanud. Neil aga, kes praegu sõja eest pagevad, ei saa järgmisteks kohalikeks valimisteks kuidagi hääleõigust tekkida, ja neil, kes Eestis agressiooni toetamisega vahele jäävad, on suur tõenäosus pikaajalise elaniku elamisloast ning seega ka kohalikust hääleõigusest ilma jääda.

Hea mõttena näis ka pandeemiaaegne koolide sulgemine ja tervete inimeste liikumisvabaduse piiramine. Vaatamata sellele, et vaktsiinid olid kättesaadavad ja valitses teaduslik üksmeel, et koroona inimkäe läbi ära ei kao, ilmselt saavad sellega pihta kõik ja ainus viis end raske haiguse eest kaitsta on vaktsineerimine. Siin-seal elab ka usk, et ainus tee kliima soojenemise peatamiseks on allutada kaasinimesed rangele keelu- ja käsukorrale. 

Käsu ja karistusega seni õigusriigi põhimõtteid austades toiminud ühiskonda niisama lihtsalt ei muuda, jõhkra vägivallata vähemalt mitte.

Lähemal vaatlusel selgub, et ükski neist pealtnäha headest ja suure sihi saavutamisele suunatud mõtetest ei teeni tegelikult eesmärki, ei aita, kahjuks.

Näiteks mittekodanikust püsielanikelt kohaliku hääleõiguse võtmise eel tuleb küsida, milline oleks sellise otsuse loogiline seos Eesti julgeolekuga. Umbmäärasest viitest Eesti julgeolekule ei piisa, vaja on loogilisi põhjendusi. Riigielu küsimusi otsustavad ainult kodanikud, riigikogu valimistele ega rahvahääletustele mittekodanikel asja ei ole. Riik ei tohi jätta linnade ja valdade otsustada mitte midagi sellist, mis mõjutab riigi julgeolekut või olulisimaid üleriigilisi huve. Peale iseseisvuse taastamist valiti teadlikult seesugune kohaliku omavalitsuse korraldus, mis hoiab kohaliku ja riigielu küsimused lahus. See, et Eesti koolimaastikul näeme 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist kaht eraldi maailma, pole olnud Tallinna, Narva või Sillamäe otsus. See on olnud riigi otsustamatus.

See, kas kolmandate riikide kodanikest püsielanikel peaks olema õigus elukohajärgset volikogu valida, on hoopis teine küsimus. Läti tegi aastate eest ühtmoodi valiku, Eesti aga teise. Mõlemal variandil on voorusi ja puudusi.

Linna- või vallavolikogu ei saa mitte ühelgi õiguspärasel moel ohustada Eesti julgeolekut, õigusvastase tegevuse lõpetamiseks on aga vahendid olemas. Õigusvastased otsused tunnistatakse kehtetuks, avalikud korratused lõpetatakse. Kohalikku volikokku tohivad kandideerida ja volikogus otsustada üksnes kodanikud. 

Hääletada saavad lisaks Euroopa Liidu kodanikele kõik vähemalt 16-aastased püsielanikud – nii on põhiseaduses kirjas. See, keda välismaalastest püsielanikuks lugeda, on riigikogu määrata. Püsielanikud on seaduse järgi need, kel on erilist tüüpi elamisluba, mis antakse vaid siis, kui inimene on vähemalt viis aastat Eestis seaduslikult elanud, teeb tööd ja maksab makse, on ravikindlustatud ning uuema nõudena oskab eesti keelt. Kui nn kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule, ei anta talle pikaajalise elaniku elamisluba või võetakse see temalt ära. Kui ta jääb Eestisse elama näiteks tähtajalise elamisloaga, kaotab ta kohaliku hääleõiguse sõltumata sellest, kui kaua ta Eestis on elanud. Tõsisemate julgeolekut ohustavate kuritegude eest saadetakse võõrriikide kodanikud Eestist välja. 

Linna- või vallavolikogu ei saa mitte ühelgi õiguspärasel moel ohustada Eesti julgeolekut, õigusvastase tegevuse lõpetamiseks on aga vahendid olemas.

Rahulikult järele mõeldes saab nüüd igaüks otsustada, kas hääleõiguse äravõtmine – isegi kui riigikohus peaks leidma, et põhiseaduse paragrahvi 156 järgi on see võimalik – parandab tegelikult Eesti julgeolekut.

Jah, Eestit on okupeeritud, meie omi vägivaldselt küüditatud ja võõraid asemele toodud. See on kohutavalt ebaõiglane. Õigusriigi sõltumatu järelevalvaja töö on olla üle isiklikust hirmust ja oma pere tragöödiast. Mõista ja inimesena jagada saab tunnet, et hea oleks, kui koroonat poleks, sõda poleks, okupatsiooni poleks olnud, kui mõnd kuritegu poleks toime pandud, maakera poleks reostatud ja kliima ei muutuks. Kahjuks ei saa olnut olematuks teha.

Just tunnetest laetud olukorras on ranget reeglitest kinnipidamist enim vaja. Ligimesest saab võimuiharale päris kergesti justkui tahtetu ehitusmaterjal tuleviku rajamisel. Ajalugu, isegi lähiajalugu kinnitab seda kujukalt. Seepärast ei tohi kõige kriitilisemailgi hetkil põhiseadust eirata. Isegi siis, kui avalik arvamus seda lausa nõuab. Tänapäeva demokraatias on parlamendil ja valitsusel raske mõistlikuks jääda, kui rahval on hirm või suur viha. Tee näilisest avalikust arvamusest karistusega turvatud käskude ja keeldudeni on lühike, koroonapandeemia aegu nägime seda selgesti.

On mõistetav, et paljude meelest tuleks kõik kaaskodanikud vägisi vaktsineerima või näiteks lennureisidest ja autost loobuma sundida. Kui eesmärk on õilis, tundub teise inimese elu, õigusi ja vabadust eitav sund nii õige, et arutada pole midagi. Õhinal kujutleti, et hea oleks inimesed nädalateks mõne autoritaarse riigi kombel koroonavõitluse käigus koduukse taha kinni keevitada. Eestiski on pakutud nii kõikide mobiiltelefoni kaudu jälitamist koroonavõitluse meetmena kui – hiljutigi veel – pidevat masstestimist ja ajatempliga lubatähte ühiskonnaelus osalemiseks. Uskumatu ja igasuguse loogika ning teaduspõhjata, ent tõsi.

Käsu ja karistusega seni õigusriigi põhimõtteid austades toiminud ühiskonda niisama lihtsalt ei muuda, jõhkra vägivallata vähemalt mitte. Iga teadlase ja ametniku kohus on ausalt, selgelt ja teisti mõtlejaid ründamata öelda, nagu asjad tema parimate teadmiste järgi on. Koroonaaeg tekitas vabadeski ühiskondades vaikimise nõiaringi: piirangud politiseeriti ja ideologiseeriti, kinnistunud väärarusaamu vaidlustada või muuta osutus pea võimatuks. Koroonaeitaja, vaktsiinivastase või muu alavääristav silt löödi pea kogu Euroopas ja Ameerikas otsaette neilegi, kes tasakaalukalt, teaduslikke meetodeid kasutades ja faktidele tuginedes ülemääraseid piiranguid kahtluse alla seadsid.

Näiteks kujutletakse, et kui vaktsineerimine on otse või kaude kohustuslik, kui ilma korrakohase tõendita teatrisse ega soovitavalt toidupoodigi ei pääse, asi laheneb. Paraku ei lahene. Isegi kui sund kehtestatakse, selgub, et vaktsineeritus – iseäranis riskirühmades – ei kasva, protestivaim seevastu küll. Hea näide oli Austria: vaktsiinikohustus jõudis kehtida õige napilt, sest mõju oli soovitust erinev. Seega pole põhjust vaidlustada Eestis kehtivat seadust, mille järgi vaktsineerimine on vabatahtlik. Õiguskantsleri ja iga muu sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni kohustus on seda keerutamata öelda. Kehv lugu, kui seepeale võetakse täiesti kohatu seisukoht, justkui põhiseaduslik institutsioon oleks ühe või teise leeri poolt või vastu.

Rein Taagepera seletab teadlase ja elukogenud inimesena suurepäraselt, miks Eesti jaoks on kokkuleppedemokraatia edu pant. Kujutlegem, et kirjutatud põhiseadust, sellest hargnevaid seadusi ja määrusi ning nende sõltumatuid, poliitilistest otsustajatest eraldi seisvaid kontrollijaid enam ei oleks. Olekski kärme reegliteta mäng, kus võidab tugevam, kavalam, alatum, häälekam. Igas asjas jagunetaks absoluutseteks võitjateks ja absoluutseteks kaotajateks. Sellist «võitja võtab kõik»-korraldust on lihtne heaks pidada, kui olla kindel oma võidus. Targem on arvestada ka kaotusseisu jäämisega. Veel parem on mõistlikult arvesse võtta kõik huvid ja seisukohad ning rahulikult parim lahendus välja mõõta. See on inimlikult heldem ja igas mõttes kasulikum nii lühi- kui pikaajaliselt.

Hirm ja viha on kõlbmatud teejuhid. Järjekindel, eestimeelne, eestikeelne ja lahke tasub olla. Tark otsus nõuab faktidesse ja nende seostesse süvenemist, mitme käigu ette mõtlemist, kahjulike kaasmõjude hindamist, põhjalikku kaalumist. Kokkuleppedemokraatia lagunemine ja ühiskonna lõhenemine vaenulikesse leeridesse on Eestile suur oht. Hoidkem kokku. Rahu, ainult rahu!

Märksõnad
Tagasi üles