Karl Gustav Adamsoo ⟩ Sõber, palun ära võta endalt elu

Foto: Erakogu

​«Gustav, ära saa pahaseks, mul on piinlik, aga palun vii mind haiglasse,» helistas mõni aeg tagasi valjult nuttes mulle väga lähedane inimene. Noor sõber, kelle kõne äkitselt katkes. Jõudes kiiremas korras tema korterisse, sain kohe aru, et ta üritas võtta endalt elu. Kõrval vedelesid tühjad valuvaigistide karbid, millest ta lootis leida vaigistust oma hingevalule, kirjutab õpetaja ja saatejuht Karl Gustab Adamsoo.

Hiljem, kui ta erakorralise meditsiini osakonna järel sai pea psühhiaatriakliiniku padjale panna, mõistsin lõpuks, miks ta seda tegi. Ta ei jaksanud enam kuidagi olla. Ta oli aastaid end oma murede keskel üksikuna tundnud, millest tekkinud suur must vari oli kõrgelt üle pea kasvanud.

Kuigi arvasin, et tean temast justkui kõike, tundus ühel hetkel, et enam mitte midagi. Keegi ei osanud seda ette kujutada, sest tal oli häbi enda suurt muret jagada. Häbi olla «nõrk», sest «kõik justkui saavad oma eluga hästi hakkama».