Pelgalt propaganda, terrori ja toore jõuga on raske hallata okupeeritud alasid – see on teada juba ajaloost. Kõik agressiivsed, imperialistlikud režiimid ja totalitaarsed süsteemid – näiteks Assüüria impeerium, Rooma impeerium, NSV Liit, Kolmas Reich jt – on otsinud endale tuge ehk toetajaid vallutatud aladel ja aladel, mida kavatseti vallutada. Paraku leidub selliseid tegelasi ikka – need on reeturid ja kollaborandid.
Ajaloost on teada sagedasi juhtumeid, et kui vaenlane ründab riiki, siis rünnatavas riigis on teatud rühm elanikke, kes otsustavad oma riigi reeta ja hakkavad tegema koostööd agressoriga. Mõnikord alustavad nad koostööd vaenlasega veel enne seda, kui nende riiki on sõjaliselt rünnatud. Kui Pärsia impeeriumis tõusis 349. aastal eKr üles Foiniikia, siis selle ülestõusu juhtivaks linnaks sai Sidon, kus valitses kuningas Tennes. 345. aastal eKr kogus Pärsia kuningas Artaxerxes III armee ja hakkas liikuma Foiniikiasse. Kui Tennes sai teada, et Artaxerxes on armeega tulemas, otsustas ta oma linna reeta ja läks Artaxerxese poole üle. See reetmine aitas kaasa Sidoni hõivamisele.
/nginx/o/2021/01/12/13571966t1h9623.jpg)
/nginx/o/2022/10/04/14876107t1h07be.jpg)