Sotsiaalmeedias levivad klipid heatujulistest, hästi relvastatud ja varustatud sõduritest, kes vabastavad ühe asula teise järel Venemaa okupantidest. Nad panevad iga päev rindel elu kaalule, kuid loomulikult on selle edu taga hea väljaõpe, toimiv logistika ja luure, kodu ja tagala toetus ning kõik rahvad, kes väärtustavad reeglipõhist rahumeelset maailmakorda ja on Ukrainale andnud reaalset abi. Ja Eesti neist rahvastest ühe kindlamana.
Olime Ukrainale relvadega toeks juba siis, kui vähesed pidasid seda võimalikuks või vajalikuks. Oli suurriike, kes sõja alguses ei pidanud piinlikuks öelda, et annetavad 5000 kiivrit. Eks osalt pärssis valitsusi hirm Putini võimalike vastusammude ja eskaleerimise ees. Kuid lihtsad inimesed on algusest peale olnud vabad sellistest kaalutlustest, mistõttu vabatahtlike abi võttis hoo üles ilma vähimate kõhklusteta – olgu selleks siis põgenike transportimine, raha kogumine või reaalse meditsiini- ja lahinguvarustuse hankimine Ukrainale.
Raskemaks osutusid ehk esimesed suvekuud, kui Kiievi lahingu võidu järel muutus rinne Ida-Ukrainas staatiliseks, langes Mariupol, vangistati selle kangelaslikud kaitsjad ja venelased vallutasid põletatud maa taktikaga kilomeeter kilomeetri järel Ukraina asulaid. See kõik on ilmselgelt pöördumas, sest Ukraina on asunud pealetungile.
Seda pealetungi toidab usk endasse ja juba saavutatud edu. Venemaa on haaranud meeleheitlike vahendite järele, kuid niihästi Venemaa eliit kui ka sõtta aetavad massid mõistavad, et tegu on allakäiguspiraaliga, mida saab eskalatsiooniga muuta vaid sügavamaks ja pöördumatumaks. Nad on kaotanud initsiatiivi ja me ei tohi oma käitumisega hetkekski jätta neile võimalust seda initsiatiivi haarata.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/03/14875066t1h3ac4.jpg)