JUHTKIRI ⟩ Läti poliitika vereringe on kiirem kui Eestis

Läti peaminister Krišjānis Kariņš Uue Ühtsuse peakorteris 1. oktoobril 2022 Läti seimi valimiste õhtul. REUTERS/Janis Laizans FOTO: Janis Laizans Foto: Jānis Laizāns

• Läti poliitika on olnud muutustele aldis
• Läti valimissüsteem ei soosi lõhestavaid poliitikuid
• Oleme vägagi erinevad, aga Läti on hea partner ja sõber

Läti valimiste peamine sõnum on paremtsentristliku Uue Ühtsuse võit ning pikka aega venekeelseid valijaid esindanud Koosmeele täielik põrumine.

Krišjānis Kariņši jätkamine peaministrina paistab üpris kindel. Siiski oli Kariņši tõus peaministriks ligi neli aastat tagasi väike ime, sest siis oli Uus Ühtsus vaid väikse varuga viieprotsendilise valimiskünnise ületanud. Keegi teine ei suutnud valitsust moodustada.

Küllap nõuavad kriisid teistsuguseid isikuomadusi kui rahulik aeg ning mõneti on Kariņš just koroonataudi ja Vene agressioonisõja tõttu muutunud mitme partei koalitsiooni eesotsas Läti stabiilsuse käilakujuks. Maailma uudistekanalid rõhutasid tema võidu puhul, et Lätis jätkab senine peaminister, kes koos Eesti ja Leeduga hoiab tugevat joont Ukraina toetuseks.

Kui aga üks senine partner jääb ülinapilt alla valimiskünnise, on Kariņši ülesanne raskem.

Kui Eestis on kurdetud poliitilise maastiku suletuse ja erakonnakartelli kujunemise üle, siis Läti poliitika on olnud muutustele palju avatum. Valimiste järel vahetub seimi koosseisust umbes kaks kolmandikku – olukord, mis Eestis on üsna tundmatu. Muutused on poliitikas vajalikud, aga nii suur uuenemine tekitab ka probleeme. 

Maailma uudiskanalid rõhutasid Kariņši võidu puhul, et Lätis jätkab senine peaminister, kes koos Eesti ja Leeduga hoiab tugevat joont Ukraina toetuseks.

Siin tuleb tähelepanu pöörata Läti valimissüsteemi eripärale. Läti on jagatud vaid viieks valimisringkonnaks, kus erakonnad ja valimisliidud (need on Lätis lubatud) panevad välja oma nimekirjad. Toetades oma lemmik­nimekirja, saab valija seal olevatele kandidaatidele anda nii plusse kui ka miinuseid, mis määrab kandidaadi võimaluse valituks saada. Ei mingit tagatuba seega.

Arvukad miinused on põhjus, miks mõni hästi tuntud poliitik, näiteks minister, ei pruugigi mandaati saada. Läti süsteemi eelis seisneb aga selles, et väga vastuolulised ja ühiskonda lõhestavad poliitikud ei pääse nii lihtsalt esile kui mujal.

Kui kunagi naerdi Läti poliitikute sõltuvust oligarhidest, siis nüüd on seda juba ammu tasakaalustatud erakondade riikliku rahastamisega. Selleks kuluv raha on meie omast pisut vähesem. Samas jaguneb see erakondade vahel ühtlasemalt, jättes arvestatava toetuse ka nendele, kes valimiskünnist ei ületa, kuid saavad vähemalt kaks protsenti häältest.

Poliitilist mitmekesisust soosivad tegurid on Läti sisepoliitika mõnikord ettearvamatukski teinud, sest enam-vähem iga kord lisandub mõni uus populistlik jõud. Siiski pole see takistanud lätlasi viimastel aastatel saavutamast olulisi kompromisse ja langeta­mast ka järske otsuseid.

Lätis kehtestatud koroonapiirangud olid sellised, mida Eestis oleks vist iga erakond liialduseks pidanud. Samal ajal on nad punamonumentide ja venekeelse koolihariduse lõpetamisega olnud eestlastest resoluutsemad.

Kriisid on pannud valitsust ka mitmesuguseid abimeetmeid kasutama ja erinevalt Eesti poliitikutest pole lätlased rahapoliitika ja riigivõla suhtes kuigi konservatiivsed.

See kõik lubab järeldada, et me oleme Lätiga ikka väga-väga erinevad, seda ka poliitiliselt korralduselt. Mis aga ei takista meid olemast parimad liitlased ja sõbrad.