Aimar Ventsel ⟩ Apoliitilisus maksab Venemaa elanikele kätte

Aimar Ventsel Foto: Ken Murk

Arusaam, et poliitika on midagi kauget ja räpast ning meile see asi korda ei lähe, on viinud selleni, et Venemaa on omadega seal, kus ta on, kirjutab etnoloog kolumnist Aimar Ventsel. 

Olin 2014. aasta juulikuus Venemaal, Jakuutias. Tegemist oli ühe rahvusvahelise ekspeditsiooniga Põhja-Jakuutiasse, Verhojanski mägedesse. Meid oli koos inimesi erinevatelt erialadelt: etnoloogid, arheoloogid, bioloogid, hüdroloogid ja paleontoloogid. Kõigepealt sõitsime mootorpaatidega umbes kaheksa tundi mööda Jana jõge. Öösel ja sopkade vahel, ilus oli. Siis elasime enam kui nädala täiesti jumalast unustatud külakeses, kus tegelesime komplekssete uuringutega.

2014. aasta oli Venemaal väga pingeline aeg. Krimmi annekteerimine oli äsja toimunud, televiisoris pasundati järjest patriootlikku propagandat ja köeti üles Euroopa-vastaseid emotsioone. Reaalses elus oli väga vähe näha üldist vaimustust. Pigem oli selline meeleolu, mida Jaanus Piirsalu nimetas ühes oma tolleaegses reportaažis klaustrofoobiliseks. Nimelt, kõik inimesed jälgisid piinliku täpsusega seda, et teatud teemadel ei räägitaks. Näiteks Krimmist ja Donbassis käivast relvastatud konfliktist, milles osalemist Venemaa teadupärast eitas. Meil oli kambas kolm kahekümneaastast jakuudi tudengit, noored lahedad kutid. Nad olid ääretult käbedad ning vilunud taigas hakkama saama. Kui vanemad inimesed õhtul televiisori käima panid ja uudiseid vaatasid, siis noored mehed kehitasid õlgu ja läksid teise tuppa. Neid silmanähtavalt ei huvitanud kogu Venemaad haaranud vaimustus Krimmi «tagasisaamisest».