Liisa Pakosta ⟩ Kas muinsuste kasutamine hävitab kultuuripärandit?

Kevadel muinsuskaitseametit juhtima asunud Liisa Pakosta kinnitas uude amatisse asudes, et riik saab aidata esivanemate pärandiga toimetamisel argist laulupeoõhustikku hoida. FOTO: Marko Saarm Foto: Marko Saarm

Ükskõik, kas muinsuskaitse lubab või ei luba Tartus toomkiriku varemetesse ajutist klaasist ehitust, tekitab otsus paljudes meelepaha. Ühtede arvates oleks uus seal ebaeetiline ja hävitaks mälestise. Teised pahandaks uue elu pidurdamise pärast, sest laguneva vareme kõpitsemine ei peaks vaid õppejõudude palkade arvelt käima, kirjutab muinsuskaitseameti peadirektor Liisa Pakosta.

Pärandiga seotud emotsioonid ja kirg on suurepärane, ka täiesti vastandlike arvamuste puhul. Masendav oleks ükskõiksus.

Toome varemete väärtuse üle vaidlust pole, siin on kõik õnneks ühel nõul. Aga meil on ka pärandit, mille väärtuse üle vaieldakse kasvõi malk maast püsti. Näiteks kui monument on ühtedele armas, aga teistele tekitab õõva, siis seda nimetatakse vastuoluliseks pärandiks. Moodsat muinsuskaitset suunava Faro konventsiooni järgi peavad riigid pakkuma lausa lepitusmenetlust, et vastuoluline pärand rusikaid taskusse ei jätaks. Samas ei näe rahvusvaheline arusaam muinsuskaitsest kuidagi ette ajalootraumade või -valede kultuuri parimaks osaks arvamist. Iga väärtusotsus tehakse ikkagi kohapeal, arvestades tähenduste ja muutuva ajaga.