AK kirjanduskool ⟩ Kuidas Theodor Luts «Kevadet» müüs

Kevade esmatrükk Foto: Digar

Kas usute, et Oskar Lutsu «Kevade» on tänaseks juba enam kui sajandi jagu vana koolilugu? Kui Luts otsustas kirja panna mälupildid lapsepõlvest, ei osanud ta muidugi aimata, et rahvas need kohe omaks võtab. Veel enam, mitmele põlvkonnale kujunes neist eestlaste ühine lapsepõlvelugu, kirjutab kirjanduskriitik ja emakeeleõpetaja Külliki Kuusk

See ei ole aga ainus põhjus, miks «Kevadet» 110 aastat pärast esmatrüki avaldamist ikka veel mäletame. Kas olete märganud, kuidas Luts mängib koolimälestustes meiega mängult-on-päriselt-mängu? Loomupärase jutuvestjana ta justkui kaotab seina tõelise ja väljamõeldu vahel. Nii loeme küll Lutsu «pildikesi», kuid oleme eneselgi ootamatult haaratud nende stseenide osaliseks või vähemalt pealtnägijaks, nagu juhtuks see meie silme ees siin ja praegu. «Kevade» tegelaste eriline teatraalsus, mis muuhulgas avaldub ka nende eriomases kõnepruugis, hoiab ülal vana kooliloo mängulist põhialget ja pakub võimalust tajuda «Kevade» karaktereid justkui enda ümber elavate ja tegutsevate inimestena.

1907. aastal sai Oskar Luts proviisoriabilise tunnistuse. Apteegitöös uue lehekülje pööramine ja ühes sellega ka õpipoisiseisusega hüvastijätmine andis tõuke poisipõlvele tagasi vaadata ning koolimälestusi üles kirjutada. Kuna uue ametikoha otsingutel tekkis vaba aega, läks Luts Väike-Maarja lähistele, kuhu tema ema-isa olid äsja talu ostnud. Niisiis ei pannud ta «Kevade» esimesi ridu kirja mitte Palamusel, vaid hoopis Rakkes, kus ta sisustas enesele rehetoa taha «vaikse nurgakese», kirjutamiskabineti.