R, 9.12.2022

Merca ⟩ Orkid panevad kõiki vangi, aga ega türm kummist ole

Merca
, näitleja ja luuletaja
Orkid panevad kõiki vangi, aga ega türm kummist ole
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Merle Jääger ehk Merca FOTO: Harri A. Sundell
Merle Jääger ehk Merca FOTO: Harri A. Sundell Foto: Harri A.Sundell
  • Ega türmike kummist ole, pajatas vene muinasjutt
  • Kas tõesti pannakse kõik vangi? Kui, siis kuhu?
  • Venemaalastel on vaja vaimu ja mõtlemisvõime vabastamist

Elas-oli kord kurjadel 90ndatel suures ilmavõrgus Napster, YouTube’i vanaisa. Heli oli, pilti aga veel ei näidanud. Nagu raadio enne telekat. Oi, pajatas-laulis igasugu lugusid laiast ilmast. Enda arvutissegi sai näpsata, pärast plaadikeste pääle kõrvetada, kirjutab Merca

Kord leidsime säält kimbukese jutukesi vene keeles, koondpealkirjaga «Novõje russkije skazki» («Uued vene muinasjutud»). Nooremale teadmiseks, et novorusski ehk «uusvenelane» tähistas toona peaasjalikult​ maffioosnikust rikkurit.

Ja oli ses kimbukeses ka lugu, mis põhines «Tare-tarekese» muinasjutul.

Seisis kord kusagil türm-türmike. Sattus türmi juurde (oletame) hunt. Hunt küsima: «Kes-kes selles türmikeses asub?» Et vastust ei tulnud, otsustas ise seal peremeheks hakata. Mõne aja möödudes saabusid jänes, karu, kukk, siil jne. Eks igaühe kohta käis ka mingi kommentaar, et mispärast või nii. Lõppes pajatus järgmiste lausetega: «No kuhu veel, ega türmike kummist ole! Aga selle loo moraal on järgmine: kui juba türm on, küll siis ka paragrahvi leiab!»

Veidral kombel meenus see aastatetagune uudismuinasjutt, kui kuulsin-lugesin Venemaal välja kuulutatud mobilisatsioonist. Kõik need mehed, keda nüüd üle riigi linguga püüdma hakatakse, kes ära joosta või pakku minna ei taipa, peaksid teoreetiliselt varem-hiljem Ukraina rindele jõudma. Muide, venelased ise nimetavad neid juba isekeskis biomassiks. 

Kõik mehed, keda nüüd üle riigi linguga püüdma hakatakse, kes ära joosta või pakku minna ei taipa, peaksid varem-hiljem Ukraina rindele jõudma. Muide, venelased ise nimetavad neid juba isekeskis biomassiks.

Siinkohal meenus üks teine anekdoot ühest varasemast sõjast, kus (juudist?) sõdur arutleb pikalt-pikalt, et kui rindele minek on, kuhu väeossa satub, kas tapetakse või võetakse vangi, kui tapetakse, siis kuhu maetakse jne. Arutlus käib selle ümber, et kui esimene variant, siis hea; kui teine, siis on kaks võimalust. Lugu lõpeb umbes sellega, et kui ühishaud lahti kaevatakse ja temast on saanud selle halvema variandi tulemusena ajaleht, mida vanapaberisse ei viida, vaid meeste peldiku asemel naiste omasse tükkidena naela otsa pistetakse, kus tarvitaja pühib tagant ette, mitte eest taha, siis on kõik sealsamuses!

Enamik Vene sõjaväekohuslasi on sama arutelu ees. Tänapäeval lisanduvad ka muud põletavad küsimused. Kas varustus antakse riigi poolt või peab vormi ise kuskilt turult ostma? Kas relv on iidamast-aadamast või vähe värskem mudel? Kas laskemoona jagub ja mis kvaliteediga too on? Normaalsest tagalatoetusest ei maksa unistadagi, nagu on need pea kaheksa kuud näidanud. Ei pea mu pea numbreid kinni, ent mäletan, et tagalateenistujate arv peab olema rindel olijatest jupikese suurem, kui tahad ikka tõega edu saavutada, aga Venemaal see nii pole.

Väljaõppe tasemest orkide armees pole üldse mõtet rääkida. Keda teema huvitab, leiab targemate inimeste kommentaare nii trükist kui ka mujalt meediast. Toon ühe lustaka näite. Ilmselt mäletate veel, kuis Venemaal vangide hulgast palgasõdureid värvati. Novot, sai üks selline endine kinnimees kaks nädalat rindel olla, kui ukrainlaste kätte vangi langes, mehekesel ühes käes automaat ja teises kuulipilduja. Arenes dialoog.

«Kui kaua kestis väljaõpe enne rindele saatmist?»

«Neli päeva. Õppisime automaadist laskma, seda hooldama, no ja muud selletaolist.»

«Aga teil on ka kuulipilduja?»

«No on, aga seda meile üldse ei õpetatud, saadeti enne rindele ära.»

«Ja mis teie siis tegite?»

«Mis ikka, vedasime teist lihtsalt kaasas. Maha ka ei jäta. Kroonu vara ju.»

«Lasta ei proovinud?»

«No kus sa sellega! Teed midagi valesti, läheb rikki, pärast tuleb veel kinni maksta!»

Ja nii oligi. Mehed tassisid pealt kahekümnekilost rauakolakat ja tolle laskemoona truult kaks nädalat lihtsalt niisama enestega kaasas. Võimalik vaid Venemaal! Ma ei pea siinkohal silmas, et Ukraina territoorium on Venemaa, vaid mentaliteeti, kui te, armsad lugejad, aru saate.

Nestor Mahno oli 22-aastane, kui mõisteti eluaegsele sunnitööle. 1910. aastal oli kogu suurel Venemaal selletaolisi poliitilisi vange 5000. Ta istus Butõrkas, Moskva keskvanglas, ning kuulus teatud mõttes vanglapüramiidi tipuossa. See tähendab, et rängale tööle neid ei sunnitud, lisaks olid poliitilistel osakondades suurepärased raamatukogud, piiramatu kirjavahetus omastega, nad võisid teha ülestähendusi, pidada päevikut, samuti harrastati koorilaulu. Peeti vestlusi, arutelusid. Ütleme, et oli vilgas seltsielu. Nestor Mahno viibis sunnitööl, kirkat kätte võtmata, seitse aastat.

Gulag ja muud jubedused on sootuks hilisem nähtus. Ka (või eriti) poliitiliste jaoks. Väljend «sobatšja Kolõma» tuleb blatnoi ballaadidesse umbes 1930. aastatel või pisut hiljemgi. Paraku olid retsid need, kelle laulud laagrioludest Venemaal kõlama jäid ning nende ümber robinhoodliku aura punusid. Iseenesest mõista polnud elu ka Tsaari-Venemaa türmikestes mingi piknik, ent võrreldes sellega, mida punaterroristid viljelesid, siiski ilmselt meeldivam ja vaimsem. Samas ei tasu unustada, et tänapäeva Föderatsiooni masside mentaalsed juured on kõvasti kinni nondes blatnoikades, siiani toitudes neist lauludest. Miks? Lihtsalt õigusvaraste (vor v zakone) maailm tundus loogilisem, õiglasem, lihtsam ja isegi õilsam kui ebaloogiline ning mõistusvastane punaterror. 

Hei, biomass, pidage hoogu! Türmikene ei ole kummist. Ukrainlased on juba praegugi hädas selle vangivõetud vene soldanite armaadaga.

Nüüd arutlevad ehk orkiriigi mobilisatsioonialused omaette: kui saadetaksegi rindele, ehk oleks kavalam ennast kuidagi kohe vangi langetada? Hei, biomass, pidage hoogu! Türmikene ei ole kummist. Ukrainlased on juba praegugi hädas selle vangivõetud vene soldanite armaadaga. Vang vajab kohtlemist, toitu, jooki, peavarju, meditsiiniabi! Orkid peksavad puruks Ukraina taristuid, elanikkonnalgi puuduvad nii mõneski kohas elementaarsed 21. sajandi elutingimused, aga kui Ukraina tahab, et teda tunnustataks ning euroliitu vastu võetaks, peab ta oma kõhu kõrvalt ka vaenlasenahku poputama, sest nii on humaanne. Pea on oodata järgmist «biomassi» lainet.

Oop, pidage hoogu, seltsimehed orkid, türmikene pole ju kummist! Või on see tiblade järgmine saatanlik plaan: ujutada Ukraina üle ülalpeetavate sõjavangidega? Ärge arvake, et kutsun siinkohal üles neid õnnetuid troppe hukkama. Lihtsalt kõnelen mõningaist koormistest, mida euroliidul oleks õiglane katta. Või kuigivõrd tehaksegi seda? Selge on see, et vanglahooneid manu ei ehitata, midagi tuleb kusagil ümber teha, ilmselt. Miskipärast arvan, et enamik vene sõdurkinnipeetutest väga jalga lasta ei taha, kiirelt kodumaale ei igatse, aga valvama ikka peab. See nõuab ressurssi.

Pärast osalise (hahaha!) mobilisatsiooni väljakuulutamist tulid Venemaal inimesed siin-seal linnades protestima. Muidugi peeti nad kinni, tariti politseisse. Õiges eas meestele anti üle mobilisatsioonikäsk. Kui alla ei kirjuta, satud türmi, «srok» viisteist aastat.

Mõned kuud tagasi sai «viieka», kui tarvitasid sõna «sõda» «erioperatsiooni» asemel. Palju selle eest juba türmikestes istub? Väidetavalt olla ka mitmed vene kõrgemad sõjaväelased kinni pandud. Muidugi, istuvad mingis eliitvanglas basseinikeste ja palmikestega, võibolla. Emad, naised, lihtsad inimesed, kelle kannatus katkeb, kes protestima tulevad, hirmust hoolimata… Kas tõesti pannakse nad kõik vangi? Kui, siis kuhu? 

«Internatsionaali» sõnad tuleks ümber teha. Seal võiks olla midagi vaimu ja mõtlemisvõime vabastamisest, mis peaks olema kättesaadav inimõigus kõigile Vene Föderatsiooni rahvastele.

Venemaal võib vanginimesi pidada barakkides, mida on võimalik ka kiiresti juurde ehitada, eriti tänasel päeval, aga paraku eeldab laagrisse saatmine kohtuotsust. Jah, kahjuks isegi Venemaal. Seniks tuleb türmikesed ilmselt viimase võimaluseni täis tuupida. Maast laeni. Seisavad kui silgud pütis, kui tarvis. Paraku pole ka need türmikesed kummist. Loodetavasti pole vast enam endised ajad, kus võisid koikude arvust olenemata rahvast sisse puukida, nagu näiteks isegi aastal 1986, mil Pärnu linna miilitsajaosakonna «prijomnikus» oli kuue koiku peale kümme arestanti. Tean, millest räägin. Türmike pole kummist. Või teinekord siiski on?

Vanglad nõuavad ka Venemaal ressurssi. Süüa, ihukatet, mingitki meditsiinilist abi tuleb puuriasukaile ikkagi pakkuda. Ilmselt ei toitu arestandid peaasjalikult vaid kiirnuudlitest nagu mõned suure Föderatsiooni vaesemate paikade elanikud. Keegi ju ikka jälgib, et vang vitamiine ja mineraale tarbiks. Toiduainete hinnad on Mordorimaal pärast sanktsioone kenakesti kerkinud. Liidame siia juurde valvurite ning muude türmitöötajate palgad. Ma ei oska arvata, palju ühe vangi ülalpidamiseks Venemaal kulub. Ega sõjapidaminegi odav lõbu ole.

Viimasel ajal on silma hakanud nende orkmilitaaride türmilembus ka okupeerit Ukraina osades. Järjest leitakse seks otstarbeks kohaldet keldreid. Ilmselt ei oska eluaeg türmis veetnud inimolend elu teisiti ette kujutadagi. Kord ütles keegi Shakespeare Hamleti suu läbi: «Taanimaa on vangla!» Ei osanud ta uneski ette näha tänapäeva Venemaad. «Internatsionaali» (millele 1917. aasta revolutsioon punapitseri peale lõi) sõnad tuleks ümber teha. Seal võiks olla midagi vaimu ja mõtlemisvõime vabastamisest, mis peaks olema kättesaadav inimõigus kõigile Vene Föderatsiooni rahvastele.

Märksõnad
Tagasi üles