/nginx/o/2021/02/04/13612103t1hb9e5.jpg)
/nginx/o/2022/09/29/14865676t1h9112.jpg)
- 21. sajandi hübriidsõja peamine sihtmärk on kogu ühiskond
- Kremli avalik diplomaatia tekitab pidevalt desinformatsioonimulle
- Hüperheidutus resoneerub maailmas valitsevate tuumahirmudega
Sõda ei seisne enam ainuüksi riikidevahelises konventsionaalses vastasseisus, vaid puudutab pigem identiteeti ja identiteeditaotlust, kirjutab semiootik Andreas Ventsel.
Kuuendal sajandil eKr elanud Hiina sõjateoreetik Sunzi väitis, et parim sõjastrateeg võidab sõja ilma lahinguta ehk vaenlast tuleb mõjutada juba enne konkreetset relvade täristamist, et sel ei tuleks mõttessegi neid relvi käiku lasta. Sunzi mõtted kinnitavad, et vastase veenmine sõnalahingutega on olnud tähtsal kohal juba varaste sõjateoreetikute töödes.
Samas tundub, et varasemaga võrreldes on sõjateoreetilises mõtlemises toimunud paradigmaatiline nihe. Infotehnoloogia ajastul on meediast saanud sõjapidamise orgaaniline osa. Hübriidsõja olukorras, kus sõnumitel on üha suurem kaal, tuleks seega loobuda sõja määratlemisel klassikalisest definitsioonist, mis näeb sõda kui kindlapiirilist sündmust. Tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia hüppelisele arengule ja suhteliselt odavale hinnale pääseb peaaegu igaüks meist ligi infovoogudele, et neid tõlgendada ja toota.
Hübriidsõja olukorras tuleks loobuda sõja määratlemisel klassikalisest definitsioonist, mis näeb sõda kui kindlapiirilist sündmust.
Peale selle, nagu rõhutab Soome infosõja ekspert Saara Jantunen, on hübriidsõja juurde kuuluvad võtted – näiteks vastase mõjutamine enne lahingut, nagu osutas juba Sunzi – alati sõjapidamisega kaasas käinud. Jantuneni arvates iseloomustab praegust hübriidsõda eelkõige sihtmärgi muutus: 21. sajandi hübriidsõja peamine sihtmärk on kogu ühiskond1.
Hirmu semiootiline konstrueerimine
Maria Mälksoo märgib, et heidutuse korral pole relvade heidutusväärtus iseeneslik ega automaatne, vaid heidutuse tähendus määratakse poliitiliselt ja selle sümbolid tõukuvad ajalooliselt kujunenud veendumustest. Heidutuse olemust ja tõhusust ei määra niisiis poliitiline ja sõjaline eliit omakeskis ega ka relvade militaartehnilised karakteristikad, vaid üha enam tuleb leida sobiv heidutusviis just tänapäeva konfliktide uut toimijat – pealtvaatajat ehk auditooriumi – ja selle sotsiokultuurilist tausta silmas pidades. Suur osa sõjategevusest käib juba faasis, mis eelneb tegelikule kineetilisele sekkumisele.
Tegelikku kineetilist sekkumist püütakse üldse vältida, kui on võimalik saavutada oma eesmärgid informatsioonivahenditega.
Viimast püütakse üldse vältida, kui on võimalik saavutada oma eesmärgid informatsioonivahenditega. Venemaa Föderatsiooni ulatuslik sõjaline agressioon Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris sai meediaruumis alguse palju varem. Kremli avalik diplomaatia (mh meedia) tekitas pidevalt ja süstemaatiliselt desinformatsioonimulle ning püüdis külvata vaatajates ja kuulajates paanikatunnet – olgu selleks mitmesuguste suurõppuste korraldamine, kus demonstreeriti «analooge mitte omavaid» relvasüsteeme, või Ukraina süüdistamised tuumarelva omamises.
/nginx/o/2022/09/29/14865678t1ha31c.jpg)
Auditooriumi mõjutamisel ei tugineta heidutuse korral mitte niivõrd tõenduspõhisele argumentatsioonile («analooge mitte omavad» Armata tankid lagunesid juba paraadil Punasel väljakul), vaid pigem «representatsioonilisele jõule». Selle all peab rahvusvaheliste suhete uurija Janice Bially Mattern silmas võimu vormi, mis on sihipäraselt suunatud, et hirmutada publikut ettekujutamatute ohtude ja korvamatute tagajärgedega, kui auditoorium ei võta omaks kõneleja seisukohti2.
Seega, vaadeldes heidutust ja seda konstitueerivat hirmutamist retoorilise fenomenina, tuleks küsida, mis mehhanismidel see toimib. Kõige üldisemas mõttes kujutab hirm endast vahetut reaktsiooni juba toimunud ootamatule sündmusele. Teisalt saame rääkida olukorrast, mis rajaneb veel toimumata sündmuste etteaimamisel ja mis eeldab hädaohu ootust, mis potentsiaalselt hirmu suurendab. Nagu kirjutab Juri Lotman, ei kutsu sellisel juhul hädaoht esile hirmu, vaid hirm konstrueerib hädaohu.
Hirmu objekt on nende sotsiokultuuriliste koodide sünnitis, mille abil sootsium ennast ja ümbritsevat maailma mõistab3. Eriti ilmneb niisugune hirmu semiootiline konstrueerimine segaduste ja katastroofide ajal, mil sootsium on selge orientatsiooni maailmamõtestamisel kaotanud. Heidutuse puhul toimivad mõlemad: ühelt poolt võimaliku hädaohu ootus vaenlase poolt, teiselt poolt auditooriumi kultuurimälu kihistused, mis hirmu konstrueerimisel konstitutiivselt kaasa mängivad.
Tuumakatastroof kui hüperheidutus
Kui hirm pole niivõrd reaktsioon juba toimunud sündmusele või kohatud objektile enesele, vaid mitmesuguste ennetavate märkide tõlgendamine hirmuäratavate ja ohtlikena, siis toimib heidutus seda tõhusamalt, mida suuremas hulgas ühiskonna liikmetes see resonantsi tekitab. Selles valguses saame Venemaal äsja välja kuulutatud mobilisatsiooni ja Donbassis läbi viidavaid libareferendumeid käsitleda kui üht heidutuse katset. Sõjalis-poliitilisi otsuseid ei esitata auditooriumile enam puhtalt valdkondliku meetmena (suurendada Venemaa vägede võitlusvõimet ja liita okupeeritud alad Venemaaga), vaid selle tagajärjed ulatuvad määratult kaugemale: Putini (osalise) mobilisatsiooni väljakuulutamise retoorikas kujutati Ukraina «erioperatsiooni» pigem Venemaa-NATO vastasseisuna, mille lahendamisel ähvardati taas tuumarelvaga («... kasutame kõiki meetmeid. See ei ole bluff.»).
Seda kõnet võiks vaadelda kui näidet hüperheidutusest. Viimasel on funktsionaalne sarnasus Kopenhaageni koolkonna hüperjulgeolekustamise kontseptsiooniga, mille all peab üks koolkonna juhtfiguure Barry Buzan silmas suundumust nii ohtudega liialdada kui ka liialdasi vastumeetmeid abinõuna välja pakkuda4.
Välisauditooriumile suunatud hüperheidutus puudutab alati mingis mõttes tulevikku, aga veelgi enam luuakse seoseid minevikuga.
Niisugune välisauditooriumile suunatud hüperheidutus puudutab alati mingis mõttes tulevikku, aga veelgi enam luuakse seoseid minevikuga. Kõikide võimalike vahendite – ka tuumarelva – kasutamine pole mitte niivõrd kodupublikule mõeldud lunastav ja võitulubav sõnum ega ka Ukrainale mõeldud sõjaline ähvardus, sest vaevalt taktikalise tuumarelva kasutamine mingit suurt muudatust sõjaväljal tuua saab. Pealegi võib niisugune hüperheidutus Venemaale nii sõna otseses kui ka sümboolses mõttes bumerangiga tagasi lennata – mobilisatsioonivastased meeleavaldused on üks märk sellest ja vaevalt et peale tuumarelva reaalset kasutamist saaks Venemaa enam loota liidule Hiinaga.
/nginx/o/2022/09/29/14865679t1h4493.jpg)
Küll aga resoneerib see maailmas valitsevate tuumakatastroofi hirmudega, mida on peale Hiroshimat ja Nagasakit toitnud nii reaalsed sündmused, nagu külma sõja aegne rahuliikumise retoorika (mida otseselt mahitas ka KGB), tuumajaamadega juhtunud õnnetused kui ka fiktsionaalsed maailmalõpunägemused filmides, koomiksites ja muudes popkultuuri žanrites. Tänapäeva meediamaailmas, mis on läbi põimunud (sotsiaal)meedias tehtavate infomõjutustegevustega, võimaldavad need auditooriumi kultuurimälu hirmukihistused konstrueerida globaalseid ja apokalüptilisi ohukaskaade, mis ühel või teisel määral võivad mõjutada poliitilisi otsustusprotsesse. Kui eesmärk on Ukraina sõjaline abistamine, siis peaks üks lääne riiklike strateegilise kommunikatsiooni eest vastutavate institutsioonide peamisi ülesandeid olema niisuguste hirmustsenaariumite maandamine kodupublikus, et tõrjuda Venemaa järjekordne heidutuskatse.
Allikad
1) Jantunen, Saara 2018. Infosõda. Tallinn: Kultuurileht, lk 52
2) Bially Mattern, Janice 2005. Ordering International Politics Identity, Crisis, and Representational Force. London: Routledge
3) Lotman, Juri 2007. Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Tallinn: Varrak
4) Buzan, Barry 2004. The United States and the Great Powers: World Politics in the Twenty-First Century. Cambridge: Polity