Ago Raudsepp ⟩ Kuidas mulle autodest lehvitati ja Ukraina lippu näidati

Õppepäevale kogunesid Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera liikmed. Foto: Elmo Riig

Minu isale meeldis ikka rääkida, et iga põlvkond peab saama oma sõja. Kusagil 2000ndate teises pooles hakkasin ma mõtlema, et tal võibki olla õigus – asjad meie naaberriigis ei läinud nii, nagu peaks, ja ka minu põlvkonna õnnelik elu võis ühel päeval otsa saada, kirjutab toimetaja Ago Raudsepp.

Hakkasin mõtlema Kaitseliitu astumise peale. Kuid alati oli midagi, mis tuli enne ära teha, ja alati võis ennast veenda, et asjad ei ole ju veel nii hullud – küll jõuab.

Kui 24. veebruaril sõda algas, siis mõtlesin, et olen oma Kaitseliitu astumisega lootusetult hiljaks jäänud. Inimene leiab endale alati vabandusi. Pealegi olid mul hoopis teised plaanid – ma tahtsin tegeleda oma teadustöö põhjal raamatu kirjutamisega. Pärast mõningast järelemõtlemist leidsin siiski, et praegu on tähtsamaid asju kui minu raamat.