Jüri Kotšinev ⟩ Idabarbarite sõjataktika on ääretu julmus

Septembri keskpaigas leiti Harkivi oblastis Izjumis linna lähedalt metsast haudadest ligi pool tuhat surnukeha, kellel oli vägivalla jälgi. Foto: Dmitri Kotjuh

Nähes uudiseid venelaste metsikustest Ukrainas, mida nad jõuetus vihas sõjavangide ja tsiviilelanikkonna kallal korda saadavad, torkab silma eriline ja ilmselt sellele rahvale loomupärane viha ning julmus. Kui ei saada vastasest jagu sõjatandril peetavas võitluses, siis läheb käiku julm hävitustöö kõigi kallal, kes ette jäävad, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.

Ei maksa seda kõike ajada mongolite ja tatarlaste kaela, kes venelased 13. sajandil enda alla vallutasid. Mongolid olid mõistagi julmad, kuid nende julmuses oli alati ratsionaalsus. Linnad põletati maani maha ja elanikkond hävitati siis, kui see või teine linn osutas vastupanu. Selleks et mitte siduda elavjõudu, jättes vallutatud linnadesse garnisone, hävitati sellised linnad sootuks. Kui linn andis vastupanu osutamata alla, polnud see tulevikus ohtlik ja ta jäeti hävitamata, maksustades kohalikud asukad.

Venelaste kauged eelkäijad, viisteist idaslaavi hõimu, kasutasid 8. sajandist taktikat, kus enne lahingut tehti vastaste poole tohutut lärmi ja kisa. Kui vastane selle peale taandus, rünnati teda metsiku julmusega. Kui vastane seisis paigal ja ootas rünnakut, keerati ots ringi ja mindi tuldud teed tagasi.