R, 2.12.2022

Juhtkiri ⟩ Libareferendumite järel on Putinil elus püsimiseks veel vähem käike

Postimees
Libareferendumite järel on Putinil elus püsimiseks veel vähem käike
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts
Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts
  • Venemaa ei kasuta tuumaähvardust juhuslikult
  • Ukraina libareferendumid rikuvad rahvusvahelist õigust
  • Maailm võib seista samasuguse kriisi ees nagu 1962. aastal

Ukrainas peetud libarerefendumid näitavad Venemaa meeleheidet ja rahvusvahelise positsiooni nõrgenemist.

Milliseid eesmärke taotles ja saavutas Kreml eile lõpule viidud libareferendumitega neljas Ukraina oblastis, mille territooriumi lõviosa kontrollivad Vene väed?

Pole võimalust, et selline püssitorude ees läbi viidud protseduur saaks pälvida rahvusvahelise tunnustuse. Tõsi, ka Balti riikide annekteerimist 1940 ei tunnustatud, ometi kestis see pool sajandit. Nüüdne Kremli anneksioon on aga hädakäik enne Ukraina vastupealetunge.

Ja vaevalt Venemaa sellega maailmale midagi tõestab. Viimased ÜRO hääletused näitavad, et Kremli sõprade klubi on kokku kuivanud, piirdudes Põhja-Korea ja võib-olla veel paari riigiga. Kui aga Venemaa tahtis midagi näidata omaenda rahvale, siis see läks märgist mööda, sest koos mobilisatsiooniga jõudis sõda vahepeal televiisorist otse venelaste elutuppa. Sõtta minema need referendumid venelasi ei innusta.

Jääb üle põhjendus, et Vladimir Putinil oli referendumeid vaja vaid selleks, et siduda need tuumaähvardusega. Ta ütles eelmisel nädalal, et kui referendumid on läbi viidud ja alad Venemaaga liidetud, siis käsitleb Moskva edasisi vasturünnakuid katsena tungida Venemaa territooriumile.

Selline on tuumaähvarduse tuum, sest Vene territooriumi kaitseks ollakse valmis kasutama kõike, sealhulgas tuumarelva. Kuna Putin ähvardas maailma mitmendat korda, tuli lisada fraas: «Ma ei blufi.»

Tuumaähvardus on liiga tõsine, et seda kergelt võtta. Maailm seisab samasuguse ohu lävel nagu Kariibi kriisi puhul 1962. aasta oktoobris – varsti täpselt 60 aastat tagasi. Pole aga ühtegi märki, et Putini ähvardus lääne meelekindlust murendab. Jõus on kinnitus, et Venemaa löögile järgneb momentaanne vastulöök – eeskätt Putini pihta.

Libareferendumite möödumine tähendab, et ka see on järgmisel päeval juba löödud kaart. Vastuseks sellele arutavad lääneliitlased täna taas Ukraina relvaabi suurendamist.

Lisaks oma riigi lagundamisele sillutab Venemaa president üha enam teed ka Venemaa väljaarvamisele ÜRO Julgeolekunõukogust. Eelmisel nädalal rääkisid mõnedki maailma liidrid sellest New Yorgis peetud ÜRO Peaassambleel. Veel rohkem oli aga neid, kes märkisid, et sissetungiga Ukrainasse on Venemaa rikkunud ÜRO hartat ja teeb seda ebaseaduslike anneksioonireferendumitega veel enam.

Selle kasuks, et Putin blufib, räägib muide tõsiasi, et Ukraina on vabastussõja käigus juba rünnanud ja andnud lööke annekteeritud Krimmile. Mingit tuumasõda Kreml selle peale ei alustanud. Miks peaks see teisiti olema, kui Ukraina väed Moskvas tehtud annekteerimisotsuste järel Hersoni või Donetski suunas edasi liiguvad?

Meil tuleb arvestada ühe teguriga ja see on aeg. Aeg Putinil punkrist välja tulla ja öelda, mis nn referendumite järel muutus. Ja aeg venelastel aru saada, mida mobilisatsioon neile ja nende riigile päriselt tähendab.

Halb uudis on maailmale mõistagi see, et iga terrorist on kõige ohtlikum oma meeleheitepäevil.

Hea uudis on aga see, et nüüdismaailma terrorist number üks, Vladimir Putin, mängib end iga uue käiguga järjest enam nurka. Libareferendumite möödumine tähendab, et ka see on järgmisel päeval juba löödud kaart. Vastuseks sellele arutavad lääneliitlased täna taas Ukraina relvaabi suurendamist.

Märksõnad
Tagasi üles