Ma ei tea, kellele meie, tartlased, võlgu oleme, et meid taas kogu muust maailmast ära lõigatakse. Tõsi, okastraati linna ümber pole pandud – see veel puuduks –, aga ühendusteed maailmaga, nii palju kui neid varemgi oli, lõigatakse jälle ära, kirjutab Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit.
Ene-Margit Tiit ⟩ Tartlased pandi jälle (võla)vanglasse! (4)
Muidugi räägin ma sellest ainsast lennuliinist, mis meid muu maailma lennujaamadega Helsingi kaudu ühendas. Tänases lehes, kus teatati, et lennuliin lõpetab talveperioodiks töö, märgiti lohutavalt: lennujaama töötajaid ei vallandata, töökohad ei kao. Pole aga selge, kui palju töökohti jääb loomata sellepärast, et Tartu Ülikool on muu maailma ülikoolidest sisuliselt ära lõigatud. Pole ju loomulik, et ühtegi rahvusvahelist lennuliini pole ülikoolilinnal, kus asub rida kõrgkoole, nende seas ka üks maailma vanimaid ülikoole, mis paikneb maailma ülikoolide pingerea tipmises osas. Tartusse ei jää lennuühendust ühegi naabruses asuva rahvusvahelise lennujaamaga, ei Helsingi, Riia ega Stockholmi, isegi mitte Tallinnaga – kuigi kõik need liinid on olnud, lisaks veel ka liinid Moskvasse ja Leningradi, rääkimata võimalustest lennata Saare- ja Hiiumaale.