Maarja Vaino ⟩ Vabadus haridust valida ei too tingimata kaasa haritud inimest

Maarja Vaino Kuku raadios Foto: Konstantin Sednev

Jaroslav Hašeki romaanist «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil» pärineb tsitaat «Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha». See tuli mulle meelde, kui tutvusin kevadel haridus- ja teadusministeeriumis valminud paketiga, mis käsitleb «riiklikke õppekavu puudutavaid muudatusi, mille eesmärk on anda koolidele senisest rohkem valikuvabadust ja paindlikkust õppe korraldamiseks»,» kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kindlasti on kavas ka hulk häid ja vajalikke muudatusi, aga nagu ikka, jäävad need varju erakordselt küsitava väärtusega ettepanekute kõrval. Üheks selliseks on muudatuste lähtekoht ise: anda õpilastele ja õpetajatele rohkem valikuvabadust, mida ja kuidas õppida ja õpetada. Olgu tsiteeritud üks muudatusi tutvustav tekst: «Seepärast on õpitulemused võrreldes varasemaga sõnastatud üldistatumalt ja riiklikust õppekavast on jäetud välja õppesisu, mõistete ja praktiliste tööde loetelu. Küll aga on kavas luua riikliku õppekava juurde metoodilised juhendmaterjalid, mida õpetaja saab oma töös kasutada.»

Mida tähendab, kui riiklikust õppekavast õppesisu välja jäetakse? Õppesisu on teiste sõnadega täpsem kirjeldus selle kohta, mida peaks õpilane koolis käimise ajal olema õppinud. Näib, et tulevikus hakkab seda otsustama iga õpetaja oma äranägemise kohaselt. Vanematel pedagoogidel on mõistagi tugev põhi õpetajatöö kogemusest, ka sageli enda kokku pandud materjalid, millele toetuda. Noored õpetajad jäävad sisuloomisega aga üksi – õpikute ilmumine ja sealne õpisisu on sageli kaootiline; ministeerium seda valdkonda otseselt ei koordineeri. Laias laastus võib ka öelda, et kui õppekava õppesisu ette ei kirjuta, hakkavad sisu dikteerima kirjastuste otsuste põhjal kokku pandud õpikud. Keegi peab need otsused ju tegema, sest midagi seal tunnis ikkagi õpetada tuleb, kuigi rõhuasetus on sisu asemel metoodikal. Või siis kombineerib iga õpetaja oma materjalid omal moel, mis kokkuvõttes tähendab olulist kultuurilist rebestust: nii ühtluskooli kadumist kui ka õppetaseme muutumist drastiliselt ebaühtlaseks.