Juhtkiri ⟩ Itaalia parempööre võib mõjutada ka Eestit

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Itaalia parempööre tähendab pingelisemaid suhteid Euroopa Liidu sees, eeskätt Brüsseliga
• Praktikas tähendab Meloni võit ilmselt ELi otsustusprotsessides konsensusliku lähenemise toetamist
• Ajalooliselt on Itaaliat iseloomustanud suhteliselt suur poliitiline ebastabiilsus

Sel kuul on valijad niihästi Rootsis kui ka Itaalias andnud toetuse erakondadele, keda on tavatsetud nimetada paremäärmuslikuks. See on suundumus, mis võib murendada pikaajalist liberaalset konsensust Euroopas ja muuta välispoliitilist kliimat ka Eesti jaoks.

Suure tõenäosusega tähendab Gior­gia Meloni juhitud Itaalia Vendade erakonna võit nädalavahetusel toimunud valimistel pingelisemaid suhteid Euroopa Liidu sees, eeskätt Brüsseliga. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen pidas vajalikuks valimiste eel lausa hoiatada, et kui Itaalia areng kulgeb ebasoovitavas suunas, siis on Brüsselil vahendeid, kuidas sellele reageerida, vihjates sanktsioonidele Ungari ja Poola suhtes.

Samas ei vastandu Meloni juhitud valimisliit, kuhu kuuluvad ka Silvio Berlusconi ja Matteo Salvini juhitud parteid, Euroopa integratsioonile otsesõnu, kuid soovib rohkem poliitilist ja vähem bürokraatlikku Euroopa Liitu. Küll aga võib Itaalia pööre paremale nõrgendada paremtsentristliku Euroopa Rahvapartei positsiooni Euroopa parlamendis ja tugevdada konservatiivset Identiteedi ja Demokraatia gruppi, kuhu kuulub ka EKRE.

Eesti huvi on olla sellise tasakaalu leidmise poolt, mis tugevdaks Euroopa Liidu välispoliitilist tõhusust, samas aga ohjeldaks Brüsseli mõju suurenemist liikmesriikide sisepoliitikale.

Praktikas tähendab Meloni võit ilmselt ELi otsustusprotsessides konsensusliku lähenemise toetamist vastandina Brüsseli ja Saksamaa soovile minna üle enamushäältega otsustamisele. Eestile on oluline, et Eesti arengut puudutavates küsimustes säiliks võimalus vetostada ebasoovitavaid otsuseid, samas oleme näinud, et seesama põhimõte on takistanud mobiliseerimast toetust Ukrainale ja sanktsioone Venemaa suhtes. Eesti huvi on olla sellise tasakaalu leidmise poolt, mis tugevdaks Euroopa Liidu välispoliitilist tõhusust, samas aga ohjeldaks Brüsseli mõju suurenemist liikmesriikide sisepoliitikale.

Mis puudutab Venemaa agressiooni, siis on Meloni olnud Ukrainat ja NATO ühtsust toetaval seisukohal, samas kui Salvini ja Berlusconi on tuntud Putini lähedaste liitlastena Euroopas. Kui Meloni valitsus peaks kalduma valimisprogrammis lubatust Putini-sõbralikumaks, siis võib see võimendada samalaadseid meeleolusid ka mujal Euroopas. Eestile oleks see kindlasti ebasoovitav areng.

Meloni on seadnud eesmärgiks «Itaalia ennekõike!», mis praktikas võib tähendada protektsionistlike meeleolude ja poliitika tugevnemist. See on ka mõistetav, sest Itaalia ise jäeti üksi niihästi rände- kui ka koroonakriisi algul, kui Venemaa sai propagandavõidu, tarnides Itaalia haiglatele lippude lehvides humanitaarabi.

Kuid võimaliku energia-, rände- ja majanduskriisi kontekstis tähendab üha rohkemate riikide pööre tsentrist paremale, et Eesti peab tagama oma majanduse arengu ka olukorras, kus turud ei ole enam nii avatud, ning mobiilsus ja tarned nii iseenesestmõistetavad, kui oli veel eelmisel kümnendil.

Küsimus on muidugi, kas parempoolne valitsus jääb pikemaks püsima. Ajalooliselt on Itaaliat iseloomustanud suhteliselt suur poliitiline ebastabiilsus. Uue valitsuse tugevust saab näha ilmselt üsna varsti, sedavõrd, kuidas kõrged energiahinnad ja inflatsioon tõotavad itaallastele üsna raskeid aegu juba lähiajal.