Loomaarst läheb esimest korda pereterapeudi vastuvõtule. Inimeste arst alustab, küsides: «Mille üle te kaebate?» Sellele vastab loomaarst kerge nördimusega hääles: «No teate, niimoodi võib igaüks ravida!»
Meditsiiniline protsess algab tõepoolest anamneesi kogumisest – on tarvis teada, mis on patsiendi meelest tema terviseprobleemid. See protsess on rajatud keele ja kõne võimete suurepärasele arengule, mis omane just pärisinimese liigile. Reaalses veterinaariapraktikas esitatakse vastavad küsimused looma omanikule. Seega, ravida vabalt elavaid loomi on tõepoolest väga keeruline. Omanikku neil ei ole ja arsti päringud tuleb adresseerida metsikule ja üldse mitte koostööaltile patsiendile. Loom tuleb kinni püüda, mis tekitab väga tõsist lisastressi, ja eristada sellest veel objektiivseid sümptomeid ja muresid on tõesti väga keeruline. Muidugi räägime siin sellise patsiendi käitumise ilmingutest ehk tegeleme etoloogilise diagnostikaga. Siiski, kui võtta seda olukorda üldisemalt, saab kohe selgeks, et anamneesi saamiseks tuleb osata «esitada küsimusi», millele loom saab kuidagi objektiivselt «vastata». Selline praktika annab häid tulemusi loomadega, keda inimene on õigustatult pidanud tarkadeks.