Tõe paradoksi avab mu meelest tõdemus, et ta on olemas, tõeline, äratuntav – ja samas kättesaamatu. Sama lugu nagu Jumalaga. Ma tean, et ta on olemas, sest ma tunnen teda toimimas, aga katsuda teda ei saa.
Mis annab ennast kätte, on aimdus tõest. Inimene saab valida poole tõe ja vale vahel – oma teadmistest, tõetundest ja südame tarkusest lähtudes. Muidugi, ka südametarkus võib alt vedada – teda saab vormida ja väänata nagu tarka plastiliini. On veel viimane pääsetee – kuulata oma südametunnistust. Paluda andeks panditud südameasjadelt. Kui see ka alt veab, hakkab inimene tõesarnast pudingut sööma nende peost, kes väidavad end tõde valdavat. Kes arvavad, et see on nende käsutuses.
/nginx/o/2014/11/27/3559125t1hfabf.jpg)
/nginx/o/2022/09/23/14851396t1hcf3d.jpg)