Eerik-Niiles Kross ⟩ Maarjamäe punamonument rüvetab sõjahaudu

Eerik-Niiles Kross Foto: Remo Tõnismäe

Maarjamäe memoriaal on rajatud väljamõeldud loole ning selle kaitsjad lähevad mööda peaasjast, et seal all on eesti ja saksa sõjameeste hauad, kirjutab poliitik Eerik-Niiles Kross (RE).

Üks mu isa suvesõber Hiiumaal ostis 1970. aastate lõpus kohaliku külamehe käest enam-vähem viinaraha eest vana talumaja. Maja oli lagunenud ja kõlbas müüja arvates veel ainult küttepuudeks. Mees tegi aga maja korda ja elas seal suviti kuni surmani. Eelmine omanik oli poolt maja kasutanud sigade pidamiseks. Suures toas oli ligi poolemeetrine seasita kiht ehk praegu aktiivselt kasutatud terminoloogia kohaselt «kihistus». Kui see eemaldati, tuli välja täiesti korras vana tammepõrand, mis kestab siiamaani. Sellest sai küla kõige kuulsam põrand.

Seda põrandat katnu meenub mulle iga kord, kui räägitakse «nõukogude aja kihistustest meie kultuuriruumis». Viimastel kuudel eriti seoses Maarjamäe ja muude punamonumentidega. Vladimir Svet kirjutas, et Maarjamäe memoriaal olevat «teatavasti alguse saanud Saksa sõjakalmistust ning hiljem on sellele eri kümnenditel lisandunud (ja hiljem ka sealt ära võetud) uusi kihistusi». Ütlen etteruttavalt, et Maarjamäe memoriaal ei ole alguse saanud sõjaväekalmistust, vaid EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusest number 57 «Об увековечении Ледового похода Балтийского флота» 19. veebruarist 1958. Selleks ajaks olid sõjaväekalmistu hauatähised ammu hävitatud. Näiteks 11. septembril 1947 sõitsid okupatsiooniväed tankistide päeva puhul kalmistul tankidega ringi ja pidasid rahvapidu. Aga hauad ise olid veel puutumata.