Garri Raagmaa ⟩ Kuivõrd eetiline on ikka lasta turistidel surnuid pildistada?

Kolumnist Garri Raagmaa. Foto: Mailiis Ollino/Pärnu Postimees

Konverentsidel käies saab ikka mõned lisapäevad ringi vaadata. Eriti kui õpetad maailma majandusgeograafiat ja uurid ääremaade arenguid. Sedakorda sai väisata Indoneesia tuntuima turismikoha Bali saare põhjaosa ääremaid, kus turistid nii väga ei käi, kirjutab kolumnist Garri Raagmaa. 

Kui miljonilinna Denpasari tänavad on enam-vähem sõidetavad, kuid pidevalt umbes, siis ääremaal on vastupidi: liiklejaid hõredalt ja teid pole kohati ollagi. Nusa Dua kongressikeskuse ümbruses pühitakse iga päev usinalt kokku isegi puudelt varisevad lehed. Mida ääre poole, seda enam prügi teeääri palistab. Prügi põletatakse, ka linnas, või visatakse lihtsalt kaldast alla, kus mittelagunev plast kuhjub, kuni mõni suurem sadu selle jõkke ja sealt merre uhab.

Üks meie reisisell avastas Baturi järve ääres Bali põlisrahva agade kogukonna, kes ei mata ega põleta oma surnuid, aga lasevad neil püha puu all bambuskorviga kaetult taas looduseks saada. Seda ilmaimet saab nüüd oma silmaga näha. Creepy! Kuna teed sinna ei ole, siis Terunyani küla mehed viivad krõbeda tasu eest uudistajad paadiga kohale. Osalt prügimäge meenutav matmispaik mahub kusjuures mõnekümnele ruutmeetrile.