Mart Kuldkepp ⟩ Mobilisatsioon ei suuda lahendada Putini probleeme

Mart Kuldkepp Foto: Eero Vabamägi

Juba peaaegu seitse kuud pärast Venemaa uue invasiooni algust Ukrainas keskenduvad lääne vaatlejad ja analüütikud jätkuvalt eelkõige küsimusele «Mida Putin tahab teha?», mitte aga küsimusele «Mida Putin saab teha?». See omakorda tähendab, et pilt sõjast, mille keskseim küsimus oleks justkui Putini isiklik tahe ja valikud, kukub välja enam kui vildakas. Tegelikult on oma agentsus loomulikult ka ukrainlastel – muidu oleks sõda nende jaoks juba ammu läbi ja kaotatud – rääkimata sellest, et Putin pole võlur, kes suudaks palja käeliigutusega oma tahet tegelikkuseks konverteerida, arvestamata loodusseadusi, mis teda takistada võiksid, kirjutab kolumnist Mart Kuldkepp.

Hirm eskalatsiooni ees, mis Putini-keskse sõjapildiga alati kaasas käib, on irratsionaalne. Riigiduumas kiiruga läbi surutud uued seadused, rahva tegelikku tahte võltsimise aktsioonid okupeeritud territooriumil (mida ei peaks «rahvahääletusteks» isegi mitte nimetama), ähvardavad teleesinemised ning osaline sõjaline mobilisatsioon riigis, mis tõsiseltvõetava mobilisatsioonivõimekuse viimase kolme aastakümnega minetanud on, ei suuda lahendada Venemaa objektiivseid probleeme lahinguväljal. Praegune tendents on kahtlemata kokkuvarisemise, mitte eskalatsiooni suunas.

Ja kui kokkuvarisemine kätte jõuab, meenutab see ilmselt vähemalt selles mõttes Nõukogude Liidu oma 1991. aastal, et üllatuvad kõik – isegi need, kes seda sündmust kannatamatult oodanud olid. Pole kahtlust, et hiljem kulub veel suur hulk tinti ja trükimusta arutlustele, kuidas inimeste aju ometi nii ära venestus, et nad seda ette ei suutnud näha.