Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kaimar Karu Eesti olgu Euroopa eestkõneleja (1)

Endine ettevõtlus- ja IT-minister Kaimar Karu
Endine ettevõtlus- ja IT-minister Kaimar Karu Foto: Mihkel Maripuu

Kuidagi on läinud nii, et meie seas on ikka veel inimesi, kelleni pole jõudnud arusaam, et Ukrainas käib juba seitsmendat kuud täiemahuline sõda, Venemaa algatatud igasuguse õigustuse ja vabanduseta genotsiid. Kes peab seda Ukraina siseasjaks, kes naabritevaheliseks tüliks, kes aga Venemaa õigustatud sekkumiseks oma huvide kaitseks. Kodust põgenema pidanud ukrainlaste pihta loobitakse valimatult solvanguid ning kahetsusväärselt tihti tulevad need rukkilillekimbu tagant, kirjutan kolumnist Kaimar Karu.

Samuti on kuidagi läinud nii, et Eesti rolli Ukraina aitamises nähakse kohati liigsena. Kas ikka peab nii valjusti sõna võtma, sest milleks heanaaberlikke suhteid hindavat Venemaad ärritada? Kas ikka peab Ukrainasse sõidukeid saatma, sest sõjast puutumata sõidukeid leiab ju ka kohapeal? Kas ikka peab Ukraina sõjapõgenikele Eestis pelgupaika pakkuma, sest iga maja Ukrainas pole ju pommiga pihta saanud? Ja kas peab iga päev uudistes Ukrainat kajastama, sest meil ju endalgi muresid piisavalt?

Ukraina rahvas üllatas sõja puhkedes tervet maailma patriotismi ja ühtsusega. Üllatas kohati ka neid, kes ukrainlasi hästi tunnevad, sest eluohtlikes olukordades – muretsedes samal ajal ka oma lähedaste turvalisuse pärast – võivad inimesed käituda ettearvamatult. On spekuleeritud, et sellise selgelt nähtava ühtsuse puudumise ja hoopis kõhklevate signaalide tekkimise puhul ei oleks rahvusvaheline toetus Ukrainale olnud ligilähedane praegusele.

Tagasi üles