Krister Kivi ⟩ Monarhia valutab nagu konnasilm demokraatia varbal

Kuninganna Elizabeth II ja Edinburghi hertsog 1953. aastal oma kroonimispäeval Buckinghami palees Foto: CAP/SFS

Nädalapäevad enne seda, kui eesti rahva paiskas «sügavasse leina» (nii kinnitas president Karis) teade Elizabeth II surmast, astusin sisse ühte Tallinna puhvetisse, kus vahel olen ikka käinud, kirjutab ajakirjanik Krister Kivi.

Kohv on odav ja kange ning perenaine tasane (vähemasti õhtutundide edenemiseni, mil kuraasikamaks muutuvad külastajad kõvema hääle tegemist nõuavad). Üllatuse ja ka kurbusega kuulsin daami plaanist puhvetiäri seljataha jätta, Eestist lahkuda ja soetada kinnisvara hoopis lõunapoolsematesse paikadesse. Õdusa eluõhtu veetmiseks tundus see muidugi adekvaatne plaan ning nukrusesse, mis meid teiste inimeste elumuutvatest otsustest kuuldes sageli valdab, sähvatas ka uhkust. Näed, mõtlesin, on siiski meil võimalik see nn Estonian dream. Kui ajad kannatlikult oma äri ja müüd klientidele maha ühe viineripiruka teise järel, võid ikkagi saavutada majandusliku kindlustatuse ning asuda lõpuks teostama oma unistusi. Ei ole sugugi vaja sündida hõbelusikas suus.

Hõbelusikas suus sündimise sümboliks on juba nädalapäevad nelja eesnimega kesk- ja ühiskonnaaktivist Charles Philip Arthur George, keda tuntakse ka kui Ühendkuningriigi uut kuningat Charles III. Monarhia meeldib oma visuaalse atraktiivsuse (kalliskividega peakatted, lampassidega mundrid, vaevaliselt ringikomberdavad koerakesed, rõdudelt austajatele lehvitamine jpm) tõttu muidugi paljudele, uuringute põhjal eriti aga enam kui 65 aasta vanustele inimestele ja konservatiividele. Iseseisvumismõtetega flirtival Šotimaal oli tänavu maikuuks toetus Windsorite suguvõsale pudenenud küll vaid 45 protsendile, kuid siiski on monarhia poolehoidjaid Suurbritannias keskmiselt umbes kümnest kuus, seega: veel piisavalt.