:format(webp)/nginx/o/2022/09/19/14843473t1hf7ef.jpg)
Justiitsministeeriumi eelnõu, mille järgi peaks Eesti lõplikult vabanema punamonumentidest kolme kuu jooksul, kannab endas kiirustamise märke ja on sihitud poliitiliste punktide noppimisele.
Võib mõista vajadust pärast Narva tanki teisaldamist ära viia ka teised punamomendid. Ukraina sõda on kiirendanud mitmeid protsesse, mis on peatunud või varjusurmas elanud 30 aastat. Ent just sellepärast, et mitmed asjad on 30 aastat oodanud, ei saa neid lahendada kolme kuuga.
Sotsiaaldemokraadist kultuuriministril Piret Hartmanil on õigus isamaalasest justiitsministrile Lea Danilson-Järgile osutada, et punamonumentide nimekirjast tuleks välja jätta kultuurimälestiseks tunnistatud ja muinsuskaitsealal asuvad objektid, sest vastasel korral tekiks vastuolu muinsuskaitseseadusega. Tõepoolest, kas Estonia teatri sotsrealistlik laemaaling läheks ka eemaldamisele?
Samas pole kõik kultuuriministeeriumi argumendid vettpidavad. Jutt sellest, et ajalugu ei saa ümber kirjutada, ei ole lihtsalt pädev, sest ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber. Muidugi pole see nõukaaegne ajalookirjutus, mis vaikis maha kindlad nähtused ja sündmused Eesti ajaloos, ent kujutada ette, nagu saaksime me oma ajaloost aru nii nagu 1992. aastal, oleks ka väär. Palju on Eesti ajaloos 30 taasiseseisvusaastaga ümber kirjutatud. Ka pole hea kultuuriministeeriumi näide Berliini müürist, mille tükke on Berliinis sulandatud tänavapilti, sest enne tuli see müür ikkagi peaaegu tervikuna maha lõhkuda. Keegi ei arva, et sakslased oleksid müüri lammutamisega loobunud oma ajaloost või tulnuks see alles jätta ja ümber mõtestada.
Kolmekuuline punamonumentide mahavõtmiskampaania kipub sarnanema pigem pildirüüste kui õigusriigi läbimõeldud tegevusega oma avaliku ruumi korrastamiseks.
On siiski selge, et kolmekuuline punamonumentide mahavõtmiskampaania kipub sarnanema pigem pildirüüste kui õigusriigi läbimõeldud tegevusega oma avaliku ruumi korrastamiseks. Postimees on varem toetanud punamonumentide eemaldamist – ja toetab ka praegu –, ent on alati rõhutanud, et see tegevus peab olema vastavuses õigusriigiga.
Pole saladus, et Isamaa on end alati näidanud rahvusliku erakonnana, kellele on olulised eesti kultuuri ja keelega seotud küsimused. Ka isamaalasest riigihalduse ministri Riina Solmani nõue muuta ära mitu nõukaaegset tänavanime Narvas on kooskõlas Nõukogude taagast vabanemisega avalikust ruumist, sest need tänavad kannavad Eesti Vabariigi vastu tegutsenud inimeste nimesid.
Ent Isamaa juhitava justiitsministeeriumi pakutud kolme kuu pikkusest üleminekuajast jääb selgelt väheks, et ühiskond jõuaks arusaamisele, mis on avalikku ruumi mittesobivad punamonumendid ja mis mitte. Sestap ei saa lahti tundest, et Isamaa soovib enne järgmise aasta märtsis peetavaid riigikogu valimisi näidata punamonumentide eemaldamist kunagise keskerakondliku valimisloosungiga «Tehtud!».
Punamonumentide mahavõtmine, ehkki moraalselt õige, on poliitiliselt kõige lihtsam, võrreldes näiteks eestikeelse alushariduse või majandusliku stabiilsusega. Need on protsessid, kus tulemusi ei saa näidata kolme kuuga, ja seetõttu on neid raske ka valimisvankri ette rakendada. Eemaldatud punamonumendid on seetõttu valimistel hea punktikorje.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)