Juhtkiri ⟩ Vene vägede metsikused välistavad vaherahu sõlmimise

Urmas Nemvalts joonistab. FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Massihauadade olemasolu viitab taas vajadusele uurida sõjakuritegusid
• Relvarahu sõlmimine vaid suurendaks inimelude kaotust
• Lääs on üles näidanud ühtsust

Ligi 500 tapetuga massihaua avastamine ukrainlaste vabastatud Izjumis kinnitab veel kord, et lääs peab toetama Ukrainat sõjalise ­võiduni ja sõjakuriteod ei saa jääda uurimata ega karistamata.

Eelmise nädala lõpus tuli ­välja massihaud Izjumi lähedal, mille olid Vene okupatsiooni alt ­vabastanud ­Ukraina väed. Selles on nii ­sõdu­ri­te kui ka tsiviilisikute ­surnukehad. Ilmselt ei arvestanud Vene väed, et Izjum – nagu ka mitu teist ­Ukraina kohta – jõuab taas Ukraina vägede kätte.

Vene vägede brutaalsus näitab taas selgelt, et mingeid rahuläbirääkimisi praeguse Vene režiimiga olla ei saa. Sest kui kuulutatakse välja relva­rahu, saab Vene pool karistamatult ukrainlasi edasi tappa oma vallutatud aladel. Relvarahu ei lõpetaks inim­ohvreid, vaid tooks neid juurde.

Vene vägede kaotused peletavad Moskvast eemale ka senised ja potentsiaalsed liitlased. Kasahstan hakkab selgelt pöörama nägu Hiina poole, kusjuures viimane ei andnud Samarkandis Vladimir Putini sõjale selget õnnistust. Reedel ütles aga India peaminister Narendra Modi ­Putinile, et praegu pole aeg sõjaks. Kui maailma suurima rahvaarvuga riigid Hiina ja India pole selgelt Venemaa poolel ja sõjaõnn soosib ukrainlasi, on see järjekordne argument mitte sõlmida relvarahu.

Teises maailmasõjas leppis Hitleri-vastane koalitsioon kokku, et Saksamaa peab tingimusteta kapituleeruma ning rahuläbirääkimisi natsidega nende sooritatud metsikuste tõttu ei peeta. Kas te kujutaksite ette näiteks Teise maailmasõja järgset Euroopat, kus Saksamaa eesotsas oleks olnud Hitler või mõni teine tippnats?

Kahtlemata pole sõjakuritegude uurimine ja eriti süüdlaste leidmine ning vastutusele võtmine lihtne, kuid seda tuleb teha. Muidu jääb süüdlastele mulje, et nad võivad tappa ka edaspidi.

Massihaudade avastamine ja tsiviilelanike pommitamine – see on taas intensiivistunud pärast Venemaa taganemist – nõuavad rahvusvaheliselt üldsuselt veel suuremat tähelepanu sõjakuritegude uurimisele. Seda uurimist ei tule teha kättemaksust lähtudes, vaid õiglustundest ­ohvrite vastu. Kahtlemata pole sõjakuritegude uurimine ja eriti süüdlaste leidmine ning vastutusele ­võtmine ­lihtne, kuid seda tuleb teha. Muidu jääb süüdlastele mulje, et nad võivad tappa ka edaspidi.

Vene agressioon Ukrainas koos massihaudade ja muude brutaalsustega on pannud läänt rohkem ühiselt tegutsema. Üks selle märk oli ka nädalavahetusel Tallinnas peetud NATO sõjalise komitee konverents, kus osalesid esimest korda ka Soome ja Rootsi kaitseväe juhataja. «… on sümboolne, et nende esimene ajalooline osale­mine NATO sõjalise komitee konve­rentsil toimub naaberriigi ­pealinnas Tallinnas,» kirjutasid Postimehes enne konverentsi Eesti kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem ja NATO sõjalise komitee esimees admiral Rob Bauer.

Eesti on seega olnud Ukraina konfliktis aktiivne. Edasiste massihaudade vältimiseks peab endiselt olema diplomaatiliselt aktiivne kogu läänemaailm. Kuid klassikaline diplomaatia ehk rääkimine jääb siinkohal mõistagi puudulikuks. Ukraina ­vajab endiselt lääne sõjalist abi, vaid nii on võimalik mõelda ka sellele, et tulevikus massihaudu ja nendega koos sõjakuritegusid ei oleks.